Otsingutulemused

Neljakümnendatel aastatel toimusid dramaatilised sündmused nii Henrik Visnapuu (1890-1951) elus kui ka Eestis ja terves maailmas. See aeg hõlmab poeedi armastatud abikaasa Ingi surma, põgenemist kodumaalt ja maapao ängistust Austrias, Saksamaal ja Ameerikas. Poeedist kõnelevad teda kohanud ja mäletavad inimesed. Leitmotiivina läbivate lembelugude kõrval kõlavad kaasa luuletaja olemise ja iseendaks jäämise valikute küsimused keerulistes poliitilistes olukordades, aga ka suhted võimuga.

Rahvamuusika uurija ja folklorist Igor Tõnurist tutvustab rahvapille ja räägib oma folklooriteemalistest publikatsioonidest. Ta jagab selgitusi rahvariiete kandmise põhitõdede ja rahvamuusika kohta. Intervjueerib režissöör Mati Viiul.

Siima Škop (1920) on eesti armastatud raamatuillustraator, kelle kujundatud muinasjuturaamatud H. C. Anderseni „Pöial-Liisi”, J. ja W. Grimmi „Lumivalgeke”, W. Hauffi „Väike Mukk” jpt on võlunud mitmeid põlvkondi. Tema kaunite raamatutega tuleb kodudesse uskumatult üksikasjaline ja tõene muinaslugude atmosfäär. Raamatuid ja pilte täis kodus, mille aknast avaneb vaade Vabadussamba rajamisele Harjumäe nõlval, näitab elurõõmus eakas kunstnik oma loomingut ja perekonnapilte ning jutustab enda elust, mis on kulgenud nagu üks imetabaste juhtumiste jada, rohketest takistustest hoolimata ikka õnne tähe all.

Luuletaja ja akvarellist Kai-Mai Olbri vaatab tagasi oma elule ja loomingule. Olbri lahkab siiralt ja pihtimuslikult oma komplitseeritud ja mitmekülgset loojanatuuri, püüdes seda eeskätt iseendale lahti mõtestada ja vastata ühtlasi ka sagedasele küsimusele: „Kai-Mai Olbri, kes sa oled, kas akvarellist, maalikunstnik, luuletaja või kirjanik, hispanist, etleja või avantürist?“. Abielludes armastatud inimesega, selgineb arusaam vastutustundest, tekib veendumus, et just õnnelik abielu on see, mis annab vabadusele sisu ja mõtte. Vabadusega kaasneb julgus võtta vastu uusi väljakutseid, laiendada oma loomingulist ampluaad.

Jaan Klõšeiko (1939) on fenomen eesti kultuuris. Lõpetanud ERKI maalikateedri möödunud sajandi kuuekümnendatel, sukeldus ta ajakirjandusse ja temast sai raamatukujundaja. Tema tõeline kirg on aga fotograafia ja ta on järjekindlalt jäädvustanud Eesti kultuurielu sündmusi: tema fotoarhiiv sisaldab kümneid tuhandeid fotonegatiive. Ääretult joviaalne, mõnusa huumorimeelega ja alati kordumatu boheemlik Jaan Klõšeiko viib filmigrupi kaasa jalutuskäigule Tallinna vanalinna tema töö- ja saatusepaikadega seotud majade marsruudil ning kõneleb oma elufilosoofiast. Klõšeikost ja tema loomingust räägivad kunstiajaloolased ja kunstnikud.

Viljar Ansko põhitöö on ravida töötuid, kodutuid, kõiki neid, kel puudub ravikindlustus. Ise nimetab ta ennast ravikindlustamata isikute kliinilise vastuvõtu arstiks. Ehk lühidalt vaestearstiks. Nooruses unistas ta õpingutest kunstiinstituudis, ent missioonitundest, soovist inimesi aidata läks õppima arstiks. Millised on nüüd selle ennastsalgavat tööd tegeva mehe unistused?

Aristokraatliku hoiakuga Einar Laigna (1937) on väga mitmeplaaniline mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teoloogiks, sõjaajaloolaseks, sõduriks ja sepaks. Laigna räägib avameelselt ja pikalt endast, oma arengust isiksusena. Tema kõikehõlmavavast monoloogist hoovab eneseusku ja totaalset enesekindlust. Eesti kaitseväe peainspektor Laigna võtab vaheldumisi sõduri, preestri, filosoofi ja võluri, kuninga ja käsitöölise hoiaku, mõtestades maailma ja iseennast.

Peep Puksi dokumentaalfilm koondab kaks lugu: naise ja linna saatuse, Ilo Jaik-Riedbergi ja Pariisi loo. Kultuur on Euroopa ühiskeel. Liikudes prantsuse kultuuriruumis, tajume selle ühendavat jõudu ka eestlaste jaoks. Teejuhiks Pariisis on Ilo Jaik-Riedberg, kes töötab giidina ja tutvustab turistidele linna paljudes erinevates keeltes. Kirjanik Juhan Jaigi tütar Ilo sattus esimest korda Pariisi 1945. aastal sõjapõgenikuna. Jaikide perekond asus elama Rootsi, kuid 1971. aastal sai Pariisist Ilo kodulinn. Ilo viib eestlastest turistid kultuurirännakule Pariisi.

Kaks rauka on otsustanud hakata lapsi tegema. Nooruses ei olnud selleks aega, ellujäämise nimel tuli kõvasti tööd rabada. Nüüd, pensionipõlves teevad krapsakad vanainimesed lapsi müügiks, et eluõhtut õlle, sigarettide ja kokaiini seltsis mööda saata. On aasta 2050. Kohe on sündimas vanurite kolmas laps ja müügihind aina tõuseb. Moraalsed ja eetilised kategooriad on muutunud. Vananev Euroopa vajab lapsi.

Meelis Piller jälgib filosoof Arnold von Keyserlingi ja tema abikaasa Wilhelmine igapäevaelu Viinis keset astroloogiat, arvude ja geomeetria maagiat, idamaist filosoofiat, šamanismi ja müstikat. Eestis sündinud ja elanud krahv Hermann Alexander von Keyserlingi poja Arnoldi elu on omalaadne sümbol kaasaegsest ühiskonnast – aadlikud on luksuslikest lossidest surutud kitsastesse kahetoalistesse korteritesse. Vaatamata kõigele on Arnold ja Wilhelmine Keyserling suutnud jääda selleks, kellena nad on sündinud. Nad teevad pisut väsinult oma tööd suures linnas, annavad inimestele seda, mida neilt oodatakse. Ja meeldivad sellistena inimestele.