Otsingutulemused

Vanurite eneseabi- ja nõustamisühing on Kadriorus tegutsenud juba pea 30 aastat ning seda kutsutakse hellitavalt “väärika vananemise akadeemiaks”. Päevakeskus annab kõrges eas inimestele võimaluse ennast teostada ja suhelda ka pärast seda, kui lähedased on kõrvalt kadunud. Ühingus on 13 toimkonda, alustades valvelauast ja raamatukogust ning lõpetades kohviku ja aiaga. Lihtsad ülesanded aitavad eakatel end vajalikuna tunda. Filmi peategelane on krapsakas Heino, kes hoolitseb selle eest, et ühingu tegevus ladusalt jookseks ja kõik probleemid lahenduse leiaks. Olgu selleks siis pidude korraldamine või kõrgete arvete jaoks raha leidmine. See film on elav tõestus sellest, et ei ole olemas vanust, alates millest peab ...

Kauges Mulgimaa alevikus uniselt tiksuv maaelu saab täiesti teistsuguse tähenduse ühel päeval kuus, mil küllusesarv avaneb ja igaüks võib endale midagi lubada. Inimlikult soe filmilugu vaatleb aleviku inimesi ja nende kulgemist pensipäeva rütmides - kel mõlgub meeles noorusmaa romantika, kel unistus millestki enamast.

Ida-Virumaa väljasurnud kaevandusasulast on viimase paarikümne aasta jooksul lahkunud enam kui tuhat elanikku. Täna on Sirgala kortermajades aastaringselt elamas alla 20 inimese. Filmi üks peategelane, 85-aastane Anna elab ja toimetab Sirgala neljakorruselises kortermajas, kuhu peale tema on tänaseks elama jäänud vaid üks elanik. Lagunenud majade vahel valitsevat kummituslikku aurat vürtsitab omamoodi Sillamäe sotsiaaltöötaja Galina, kes rajab Sirgalasse Norra kirikuliikmete toel sotsiaalkeskust. Põimuvad Sirgala minevik ja tänapäev, karm reaalsus ning suurejoonelised tulevikulootused.

Vabakutseline operaator Edgar Väär (1929 Eesti, Kuressaare – 2014 Kanada, Toronto) teenis hüüdnime Fast Eddy ära sellega, et jõudis sageli sündmuskohale enne politseid ja CBC krimireportereid. Suur osa tema filmitust jõudis tele-eetrisse. Sadu tunde filmilinti, mida uudistele maha müüa ei õnnestunud, on hunnikutes Eddy Toronto kesklinna korteris. Mida mäletab Ed veel ise ja mida räägivad vanad filmirullid sellest, mis teda maailmas huvitas? Kuidas kulgeb igavese ilu ja muretu eluga harjunud abielupaari argipäev nüüd? Kuidas näeb välja inimese lõpp, kes on väga paljude teiste lõppe ja hävinguid infoteinmenti tööstusele jäädvustanud?

Lucavsala (Lutsusaar) on saar peaaegu Riia kesklinnas, keset Daugava jõge. 1930ndatel asusid saarel talud ja lehmakarjad. Pärast sõda jagati saar nõukogude suurtehaste töölistele aiakruntideks. Spontaanne elutegevus Lucavsala saare aianduskooperatiivis avaneb läbi humoorikate detailide ja kontrastide. Peategelane Rasma, 76-aastane aianduskooperatiivi isehakanud esinaine valvab heakorraeeskirjade täitmise järele, noomib laiskvorste ja joodikuid, kogub makse ja topib oma nina võõrastesse asjadesse. Nüüd aga soovivad kinnisvaraarendajad muuta saar turismimagnetiks, kuhu pole asja ei pensionäridel ega hipidel, kes agaralt tulevase Lat Vegase vastu võitlevad.

Tallinna Lennujaama külje all aastakümneid toiminud aiakeste küla annab tegevust ja leivakõrvast sadadele Eesti venelastele, õigemini on koos palju rahvusi: venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, aserbaidžaanlasi. Rahvasuus pilpakülaks kutsutud asumis toimetavad agarad pensionärid varakevadest hilissügiseni. Suur-Sõjamäe suvemajade elanike hinges tiksub mineviku aeg, hoolimata pea kohal vihisevatest lennumasinatest. Suletud minevikuoaasil pole aga tulevikku. Inimestel tuleb maa vabastada, et lennujaama laiendusele ruumi teha.

2012. aastal toimus Eestis rahvaloendus, mille käigus esitati inimestele ka mitmeid veidraid küsimusi. Sama kummalised olid ka vastused nendele küsimustele. Film vahendab ehedaid, ilustamata kaadreid n-ö lihtsatest inimestest „omas mahlas“, vastamas küsimustele eluruumide, tööhõive, elatusallikate, usutunnistuse jms kohta.

On aasta 2009 ja Eesti Vabariik saab 91-aastaseks. Tallinnast 91 kilomeetri raadiuses on valitud neli paika ja neli inimest, kelle elu ja tegemisi aasta jooksul jälgitakse. Noor ja energiline pereisa Ervita külas püüab kohalikku elu paremaks muuta. Pensioniealine karjatalitaja Kirblas hooldab ikka lehmi. Noor ema Haapsalus käib uksetehases tööl ja vabal ajal tantsimas. Helsingis gümnaasiumi lõpetav noormees unistab lauljakarjäärist. Kuidas neil inimestele läheb, kui majanduses on kriisiaeg, elu pole kerge ja peaministri sõnum Eesti rahvale kõlab: ärge kaugenege oma riigist?

Ameerika salateenistuse agendid Frank ja Wendy on saadetud maailma ohukoldesse nimega Estonia, mis on jabur koht, võib-olla isegi veel jaburam kui agendid ise. Frank ja Wendy konspiratiivkontori moderniseerimise tagasihoidlik plaan paljastab kohutavad tõsiasjad. Igitalvise Wiru Streeti lumesajus on kannibalismi eelaimus. Mõistes, et Ameerika pensionäridest adrenaliinituristid on määratud pelgalt suupiste rolli, ei saa agendid jääda kõrvaltvaatajaiks. Tänu Suhkrupeetide reetlikkusele saab Frankist lühiajaline mõttehiiglane ning kogu võitlus arktiliste painajatega langeb Wendy habrastele õlgadele. Õnneks toetuvad need haprad õlad tunduvalt võimsamale rinnapartiile.

Ajakirjanikud kirjutavad, poliitikud värisevad, eestlased kiruvad ja kaitsepolitsei jälgib – seda kõike põhjustab energiast pakatav pensionär Esja Šur oma meeleavalduste, nõudmiste ja märgukirjadega. Kõigi nende ettevõtmiste kasutegur on nullilähedane, kuid vanaproua ei heitu. Esja naudib mängu ilu ja tema huumorisoon lööb eriliselt särama olukordades, kus tema vastasmängijad kohmetust tunnevad. Kõike kroonib kohtuasi, mis on alanud väikselt, kuid lõppeda tõotab suurelt.