Otsingutulemused

Filmi tegevus toimub Minskis, Valgevene pealinnas augustis 2020. aastal, mil algas vägivaldne vastasseis tsiviilelanikkonna ja politsei vahel. Pavel ja Julia - noor paar, kes on pangalaenuga soetanud ühetoalise korteri magalarajoonis. Nad on hiljuti abiellunud ja unistavad lapse saamisest. Pavel ja Julia fantaseerivad tulevikust, ning meenutavad lõbusalt, kuidas nad kohtusid. Noored lähevad öösel poest sigarette ostma ja satuvad rahumeelsete elanike protestimarsile. Protestil osaleb ka Paveli endine abikaasa — Tanja, keda Pavel ei saanud telefoni teel kätte, seetõttu on ta mures. Julia armukadetseb. Filmi teekonnal on tegelased vastamisi politsei ja julgeolekuorganitega, ning saavad omal nahal tunda võimu jõhkrust ja ülekohut. Film on ...

Ühe revolutsiooni anatoomia: lugu inimestest, suhetest ja suurest muutumisest. Tallinnas Uue Maailma linnaosas tegutseb grupp noori, keda mõned peavad lärmakateks rahurikkujateks, teised süüdimatuks hipikambaks, kolmandad kangelasteks. Nad alustasid kui anarhistlikud linnageriljad, kes võtsid enda missiooniks võidelda puhtama ja autovabama elukeskkonna eest, valmistades sellega politseile ja valvsatele linnakodanikele peavalu. Aga ühel päeval tuli tunnustus, tähelepanu ja rahastus. Mis jääb järele hullusest, kui see on vaja ühel hetkel projekti pakendada? Kuidas hoida aastate jooksul elus loovat kaost? Mida teha inimsuhetega, mis ei allu projektiloogikale?

Kinnisvarahullus aastal 2006. Peategelane Artur on keskmine eesti mees, kes igatseb võimalikult soodsalt leida korralikku elamispinda. Artur pöördub kinnisvaramaaklerite poole, kes aitavad tal pangast laenu võtta ja otsivad talle üksteise võidu sobivat elamispinda. Arturi kinnisvaraotsingute kaudu joonistub portree Eesti elamuturu hetkeseisust, kus miljonite eest müüakse "miljööväärtuslikus keskkonnas" asotsiaalide kortereid või inimesed ostavad õhku (projekte), kus kopp pole veel maa sisse löödudki. Avanevad kinnisvarabisnise peadpööritavad rütmid ja sedamööda ka ühiskonna absurdimaigulised püüdlused aina külluslikuma elustandardi poole.

Eesti krooni taaskehtestamisest 20. juunil 1992 on möödunud kümme aastat, oma raha on pannud aluse riigi majanduslikule iseolemisele. Rahareform toimus vahel lõbusalt, vahel naiivselt, sageli väga karmilt. Tänaseks on selge, et majanduse kiire areng ei ole lahendanud kõiki probleeme ning ka iseseisvas ja demokraatlikus Eesti Vabariigis pole mitte igaüks oma õnne sepp. Kroon on aidanud riigi välja majanduslikust madalseisust, kuid turumajanduse hoogne areng on edusammude kõrval toonud kaasa ühiskonna kiire kihistumise, võlgu elava tarbimisühiskonna ja töötuse.