Otsingutulemused

Eestis tegutsev liikumine Tour d'ÖÖ koondab jalgrattaaktiviste, kes korra kuus vallutavad linnaruumi. Suures grupis geriljarännak mööda Tallinna õhtuseid tänavaid loob sõitjatele üleva meeleolu. Metsateel kulgeva filosoofi jaoks on jalgratas kui tajuinstrument, teadvuse avardaja. „Kui jalgratta oleksid leiutanud tiibeti mungad, oleksid nad seda eelkõige kasutanud kui meditatsioonivahendit,“ ütleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Jalgratas kui mõtlemise vahend on oluline erinevatele loojatele. Jalgratturite eneseteadvuse kasv on suurenenud ülemaailmselt. Homo pedalis – need on inimesed, kes vaatlevad maailma jalgrattasadulast. Nende kõigi jaoks on ratas igapäevane tarbeese. Ja siis midagi veel. Võimalus olla vaba. Nad on väga erinevad inimesed, kuid jalgratas ühendab neid.

Saaremaa Ühisgümnaasiumi abituuriumieelne lend toob traditsiooniliselt juba 23. aastat järjest jõuluks lavale suure kabaree-etenduse, millega seejärel koolist väljaspoolgi etendusi antakse. Kirglikud dokumentaalkaadrid Saaremaa Ühisgümnaasiumi koolielust läbi 2011.aasta kabaree ettevalmistuste ja 23-aastase traditsiooni. Lavatagune ja -esine elu. Higi, pisarad ja veri. Armumised ja lahkumised. Loobumised ja võidud. See kõik jääb proovisaali, sest etendus peab olema laitmatu. Igal aastal on kabaree ühe lennu etendus, ühe lennu isetegemise rõõm.

Portreefilm Valeri Kirsist – missi-issist, jonnakast mehest, kes 1988. aastal taastas Eesti Wabariigi ajal katkenud missivõistluste traditsiooni ja 1992. aastast alates pidas ligi 10 aastat vastu konkureeriva missivõistluse survele. Kaamera jälgib entusiastlikku ja hüperaktiivset Kirssi tema kuulsuse tipus, ajal mil eestlased teadsid une pealt öelda valitseva Miss Estonia nime. Tosin aastat riiulis seisnud materjal on ajaga omandanud mitu lisatärni, olles nüüd nii värvikas persoonilugu kui ka lõbus tagasivaade sajandivahetuse Eesti seltskonnaellu. Film jälgib Kirsi tegemisi aastal 2000, kui Miss Estonia Evelyn Mikomägi jõudis Miss Universumil kümne parema hulka.

Kunstnik ja üritustekorraldaja Tarmo Ladva on võtnud eesmärgiks rajada Eesti äärealale Taheva valda Laanemetsa külla Kartuli Wabariigi, muuseumi kartuli kui eesti toidu sümboli tutvustamiseks ja ajaloo mäletamiseks. Lennukad ideed, nagu vannikino ja pärimusteater, takerduvad aga rahanappuse ja üleüldise skeptitsisimi taha. Entusiast ei taha alla anda, vaid üritab edasi.

Eestis elava hollandlase Piet Boerefijni rajatud toidupangast saavad iganädalast söögipoolist Eestimaa ligi poolteist tuhat puudustkannatavat lasterikast peret, üksikvanemat, töötut, abivajajat ja hättasattunut. Õiglustunne, empaatia ja abivalmidus on Pieti inimliku olemuse alus. Piet, kes on saanud oma sotsiaalselt kaastundliku ja aruka töö eest ordenid nii Eesti presidendilt kui ka Hollandi kuningannalt, on näinud siinse riigi reaalset elu kõikides ühiskonnakihtides. On kohtunud nii tipp-poliitikute kui ka kõige vaesemate abivajajatega ja soovitab panustada enam inimeste võrdsusesse.

Ühe revolutsiooni anatoomia: lugu inimestest, suhetest ja suurest muutumisest. Tallinnas Uue Maailma linnaosas tegutseb grupp noori, keda mõned peavad lärmakateks rahurikkujateks, teised süüdimatuks hipikambaks, kolmandad kangelasteks. Nad alustasid kui anarhistlikud linnageriljad, kes võtsid enda missiooniks võidelda puhtama ja autovabama elukeskkonna eest, valmistades sellega politseile ja valvsatele linnakodanikele peavalu. Aga ühel päeval tuli tunnustus, tähelepanu ja rahastus. Mis jääb järele hullusest, kui see on vaja ühel hetkel projekti pakendada? Kuidas hoida aastate jooksul elus loovat kaost? Mida teha inimsuhetega, mis ei allu projektiloogikale?

Galina Grossmann on bioloogiateaduste doktor, leiutaja ja tervisenõustaja. Tema leiutatud on näiteks unikaalne kõhnumismeetod lipoliitika. Ent Galina Grossmann on ka helilooja, luuletaja, laulja, tantsija ja maalikunstnik. 2008. aasta suvel esietendub Munalaskme hooldekodus tema uusim muusikateos „Jumalate maa“, lugu Jeesus Kristusest, kes ristipuul ellu jäi ja kelle eesti vaimud viieteistkümne hobuse saatel uhkes tõllas Eestisse, jumalate maale tõid. Kaamera jälgib „Jumalate maa” sünnilugu alates esimestest helidest ja sõnadest kuni esiettekandeni. Film mängivast inimesest, tema usust endasse ja jumalasse.

Kes meist ei tahaks elada keset kaunist ja puhast loodust? Ja kes meist poleks näinud kusagile metsa või kraavi sokutatud prahihunnikuid? Ülgase külal on Eesti kõige mustema küla kuulsus. Siinses karjääris laiutavate rehvivirnade ja ehitusjäätmetega on asunud võitlusse noor külamees Maiko. Tal pole muid abivahendeid, kui isiklik maastikuauto ning omaenda aeg ja jõud. Kunagi loodab ta Ülgase päris puhtaks saada.

1974. aastal kutsus Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretär Leonid Brežnev üles noori looma Siberisse viie aastaga 3500 kilomeetri pikkuse, 200 raudteejaama ja linnaga Baikali-Amuuri magistraalraudtee (BAM), et võtta kasutusele selle piirkonna tohutuid maavarasid. Kümned tuhanded idee teostumisse uskuvad noored, nende seas ka eestlased, läksid Siberisse tööle. Raudteed hakati ehitama kahest otsast, tippsündmuseks pidi saama mõlema poole brigadiride kohtumine. Brežnev suri 1982 ja BAM polnud kaugeltki valmis. Täies ulatuses valmis raudtee erarahastajate abiga alles kakskümmend aastat hiljem. Film räägib kuulsatest BAM-i veteranidest, kes uskusid ehitavat tulevikku omaenda kätega. Tänastes karmides oludes otsivad nad võimalusi inimliku elustandardi säilitamiseks, kuigi muu maailm nad ...

Frantšeska Vakkum on Kuressaare Avatud Noortekeskuse projektijuht. Tema igapäevane töö seisneb tavapärasest pisut probleemsemate lastega tegelemises. Lapsed kutsuvad Frankat Kuressaare noorte emaks, naine ise aga nimetab end nende täiskasvanud sõbraks. Ühes on Franka surmkindlalt veendunud: noorsootööd tohivad teha ainult missioonitundega inimesed. Hetkekski ei ole Franka kaotanud usku, et ta suudab lapsi mõista, aidata ja seeläbi maailma paremaks muuta.