Otsingutulemused

Anton, Maria, Liina ja Liis rajasid Lasnamäe elamurajooni õitsva kogukonnaaia. Üheskoos kasvatavad paneelmajade elanikud omale maitsetaimi, köögivilju ja rohelist mõtteviisi. Kapsas, peet ja kõrvits on see, mis lähendab ning toidab inimesi.

Afganistani sõja projekt on Eestile lõppenud, aga jätkuvad mitmed tsiviilmissioonid, töö hariduse ja nõustamise vallas läheb edasi. Film jälgib kolme viimase Eesti kaitseväelase lahkumispäevi Camp Bastionis, Tallinna Ülikooli inimeste püüdeid koolitada Kabuli ülikooli IT-doktorante ja magistrante, inimõigusnõunik Pille Alaveri kohtumist väärkoheldud afgaani naisega Kabuli politseijaoskonnas ning ämmaemandate koolitamist Dare Soufi külas. Mosaiik raske saatusega riigi elu erinevatest kildudest, kus oma asja ajavad ka mõned tublid eestlased.

Tartu on eriline linn, mille tänavaseinad, elektrikapid ja sillaalused on kaetud erksavärviliste joonistuste ja sõnumitega. Linn, kus igaüks võib joonistada, mida iganes soovib. Linn, kus ametlik linnavõim tolereerib tänavakunsti. Linn, kus korraldatakse tänavakunsti ekskursioone ja toimub Eesti ainuke tänavakunstifestival. Ent kes on need salapärased pihustipurkidega öö varjus liikuvad kunstnikud ja miks nad seda teevad? Film heidab pilgu Tartu tänavakunstile läbi kunstnike MinaJaLydia ja Edward von Lõnguse.

2010. aasta oktoobri lõpp Afganistanis. Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekoolis õpivad eriti vaeste perede lapsed. Enamikes kodudes kasvatavad emad lapsi üksinda – isad on tapetud või pikkade sõja-aastate jooksul sandistatud. Filmitegijad paluvad tüdrukutel mõelda oma senise elu kõige ilusamatele ja kõige raskematele lugudele, mis võiksid filmi jõuda. Kahe nädala jooksul räägivad tüdrukud oma elust ja kutsuvad kodudesse ka oma emade lugusid kuulama. Laste ja emade lood on valusamast valusad, kõiki lugusid varjutab sõda.

Film esitlebToomas Reinu kui isikupärast ja loominguliselt kompromissitut ehituskunstnikku. Ta on aastakümneid olnud Eesti arhitektuuri mõjukamaid isikuid, üks Eesti tipparhitekte. Mahukast loomingust (umbes 120 ehitist ja projekti) kerkivad esile EKE Projektis projekteeritud objektid aastatel 1967-1986, mil mitmed uuendusmeelsed kolhoosiesimehed tellisid arhitektilt moodsaid keskusehooneid. Toomas Rein on olnud tegev ka XXI sajandi algul. Jälgitakse suurprojekti Laulasmaa lasteaed-põhikooli (koos Toivo Tammikuga) valmimist (2005-2007) läbi arhitekti professionaalse ja inimliku vaatenurga.

Tuntud eesti skulptor Tauno Kangro idee valmistada skulptuur rahvuseepose kangelasest Kalevipojast pärineb juba aastast 1997. Hiidsuure skulptuuri kavatses Kangro esialgu erakapitali toel, hiljem juba linna kulul püstitada Tallinna lahte. Suurprojektil on nii mõjukaid poolehoidjaid kui ka vastaseid. Aastal 2007 võidab Kangro linnavalitsuse korraldatud Kalevipoja monumentaalskulptuuri ideekonkursi. Suurejoonelise idee teostamiseks oleks tee justkui sillutatud, ent võimumängud on salakavalad. Film dokumenteerib järgneva kolme aasta jooksul skulptuuriga seotud tähtsamaid sündmusi ja persoone, skulptori igapäevast tööd ja pingutusi oma unistuse teostamisel.

Suvekuudel saabuvad Tallinna hiiglaslikud lõbulaevad, igaühe pardal üle tuhande reisihuvilise, kes kõik enamjaolt Ameerikast. Tallinnas viibimiseks on neile nähtud kuus tundi. Neid ootavad sadamas otsatus rivis bussijuhid, giidid ja tuuriorganisaatorid. Kruiisituristid läbivad tempokalt olulised vaatamisväärsused, söövad kõhud täis ja lahkuvad. Tallinn oli vaid järjekordne peatus nende pikal teekonnal. Sadamakaile jäävad järele lehvitama pingelisest päevast surmväsinud kohalikud teenindajad. Mida turistidele üleüldse näidati ja räägiti? Kes vahendavad meid ühepäeva-turistidele? Ja kes on need turistid?

Elurõõmus lühifilm kahest filmifriigist, kes hakkavad olude sunnil geeniusteks. Ehki filmimeeste Ränga ja Kilgi kahasse kirjutatud stsenaarium kõikjal tagasi lükatakse, ei mõtlegi nad oma pühast üritusest loobuda. Heites kõrvale kõik ebavajaliku – kaamera, filmilindi, näitlejad ja stuudio, asuvad nad oma käsikirja lavastama otse ellu enesesse. Kuna kaaskodanikud ei tea, et nüüdsest on nad osatäitjad surematus filmiprojektis, sünnib Ränga ja Kilgi loomepalangust suurejooneline segadus. Elutõde ja kunstitõde – silm silma, hammas hamba vastu.

Tuntud skulptori Tauno Kangro ja tema ärimeestest sõprade idee püstitada Tallinna lahte eesti rahvuseepose kangelase Kalevipoja hiigelkuju tekitas teravaid diskussioone. On aasta 2000. Kuigi suur osa tööst on juba tehtud, pole lõplikku lahendust veel näha. Välja joonistuvad eesti kultuuri, meedia ja ettevõtluse keerulised suhted. Linnale pakutakse tasuta monumenti ja ühtki käegakatsutavat põhjust keelduda pole. On ainult esteetilised hoiakud, milles eales kokkuleppele ei jõuta, ja kahtlused, kelle võimu sümboliks valmiv kuju saab.

Aeg, millest räägitakse, kipub ununema. Meie silme all on Tallinn kaotamas oma nõukogudeaegset ilmet. Võib tänada saatust, et halvim, mis linna ees ootas, jäi ehitamata. Kolm erinevat loojat, tolleaegsed Tallinna arhitektuuri tipptegijad-otsustajad Mart Port, Dmitri Bruns ja Voldemar Herkel räägivad Tallinna ehitusest nii, nagu nad sellega seotud olid. Vestlust veab arhidekt Ike Volkov. Režisöör Andres Söödi operaatoripilk süveneb nõukogudeaja inetuse esteetikasse, paneelhallidesse uusrajoonidesse, lagastatud linnaehituslikesse tühimikesse, arhitekti kui suure süsteemi mutrikese teo- ja vastutusvõimesse.