Otsingutulemused

Elas kord mees, kellel ei olnud midagi peale iseenda. Ja unistuse, suure unistuse. Kuid tema ja unelma vahel laius suur ja ohtlik veteväli. Mees asus teele. Tänu vaprusele ja vastupidavusele jõudis ta pärale. Kuid kas see oli see, mida ta otsinud oli?

Nukufilm "Eine murul" on oma nime saanud Édouard Manet' kuulsalt maalilt. Tegijad on rämekoomilise filmi sõnumi koondanud sügavalt iroonilisse lausesse "On vaja 99% tööd ja 1% annet, et sünniks meistriteos!"

Ühel heal päeval saab üks meesterahvas aru, et kõik on muutunud ja asi pole üldse keskea kriisis. Ta hakkab järsku aru saama, et elab sita sees, toitub sitast ja on üsna suurel määral ise sitt. Tema armastatu jõuab maailma teises otsas selle avastuseni umbes samaaegselt. Saatus viib neid kokku ja nad hakkavad sitaga, mis on ümberringi ja nende sees, võitlema. Võta telekapult enda kätte ja hakka plõksutama. Kiiresti... ja mõttetult.... kiiresti.... ja...... mõttetult. Asotsiaalselt ja inimväärikust solvavalt nagu...

Temake, varahommikune saabuja, ja Tema, varajane töölemineja, kohtuvad vaid lahkumissuudluseks. Vihma sajab. Suur laev upub aeglaselt, kuid kindlalt. Mehed teevad oma tööd, sellist tööd, kus kiirustamisel ei ole kohta ja eksitakse vaid kord. Sellises elus on viimane sigaret osa katkematust ahelast. Temake, öine hambaarst, jääb magama ja näeb und, et ta ei jää magama. Vihma sajab. Õhtune lahkumissuudlus läheneb.

Hundi ja inimeste vaheline telekommunikatsioon viib olukorrani, kus gravitatsiooniseadused muutuvad tundmatuseni. Meedia kontrollib maailma, meediat omakorda juhib ja manipuleerib hunt.

Kahe eduka tapeedimeistri mälestuslugu nende esimese tapeedi valmimisest. Esimese tapeedi valmistasid nad täiesti juhuslikult, kui nad ükskord töötute ja aega surnuks löövate heidikutena ühes majas elasid ja aega surnuks lõid. Maja oli mahajäetud, kuid mitte päris. Keldrikorrusel elanud kunstnik avastas oma silmaringi laiendades nende ande ja teatas kuhu vaja. Sestsaati on neil kahel kõik olemas, mida hing ihkab. Aga nende brutaalne maailmapilt pole põrmugi muutunud.

Valgamaal, Hargo talus elab sakslanna Ute Wohlrab ja kasvatab hobuseid. Saksamaa ajalehtedes ja televisioonis on Ute kangelane, kes elab võõral maal ja püüab päästa võõrast kultuuri - tori tõugu hobuseid. Tänapäeval on eesti hobusekasvatajad läinud ajaga kaasa ja aretanud tori hobuse kergemaks sporthobuseks ning jätnud vanatüübilise tori hobuse saatuse hoolde. Ute on aga just sellise tõu fänn. Mõttekaaslasi leiab ta pigem kodumaalt kui Eestist. Naine ei jäta jonni, ostab kokku just neid hobuseid ja võitleb selle eest, et vana-tori hobune leiaks tunnustust ka Eesti riigilt ja kuulutataks ohustatud tõuks.

Keskmes on kolm eesti meest. Mart Laar käivitab "Welcome to Estonia" märgiprojekti, Linnar Priimägi tegeleb mainekujundusega ja reporter Jüri Muttika otsib oma tegu ja nägu. Peategelane, noor eesti ajakirjanik on üles kasvanud varakapitalistlike kiirete muutuste rütmis. Ta on oma maa patrioot, aga talle jääb arusaamatuks, mida kujutab ja millistele põhimõtetele tugineb tänapäeva Eesti identiteet. Identiteediotsing on filmi keskne telg. Kuna Eesti pole üheselt mõistetav tervik, siis võtab reporter kasutusele erinevad taktikad ning vaatepunktid, et sel teel "valgustada" Eesti erinevaid reaalsusi. Oma otsingutel võtab ajakirjanik appi intervjuukatsed Mart Laari ja Linnar Priimäega.

Tihtipeale elavad inimesed hoopis teist elu kui südames sooviksid. Harku valla järelevalveinspektor Andrus Purje näeb väliselt ehk rohkemgi kurikael välja, kui tema valvataval maa-alal seadust rikkuvad kodanikud. Kui vaja, läheb ta üksi pätikamba vastu ja väänab neil kõigil mõne minutiga käed selja taha. Eraelus saab inspektorist aga romantilise hingega muusik, kes nagu ehtne kauboi oma raudja täku Antoniusega ringi ratsutab, peab oma altarimaaliks päikeseloojangut ja unistab kaasalöömisest mõnes tõsises bändis.

Vaevalt et keegi aimab lähenevat katastroofi. Kõige vähem ehk Diego, mees, kelle nime võib lugeda tema näost. Aga äkki on kingad vett täis. Koridoris kaigub Julia kontsaklõbin. Underground ei räägi enam sosinal. Nii see tavaliselt algab… Ning mingil hetkel on jäänud vaid ainuke lootus – porgandite öö.