Otsingutulemused

Dokumentaalfilm Peeter Volkonskist heidab pilgu värvika kultuuritegelase argipäeva ning uurib, kuidas õnnestub leida tasakaalu olme ja aristokraatia vahel. Mis on avaliku imetluse hind ja kas loomingule pühendudes on ruumi kompromissidele? Kuidas nautida vaba vaimu lendu, kui sinna võib iga hetk sisse lüüa argielu paine? Loometegevuse kõrval uurib film ka peategelase alati toetava abikaasa Maria rolli ja Peeter Volkonski suhteid oma lastega esimesest abielust.

Lugu inimesest ja teda ümbritsevast süsteemist ning nende kahe mõõtme vahekorrast. Filmi peategelane, Lõuna-Eesti haigla elektrik Ago Pettai kehastab süsteemis elutervet anarhismi ning meditsiinisüsteem seda struktuuri, mis annab võimaluse keset haigusi sääraseks eluterveks anarhismiks. Film püstitab küsimuse, mida tähendab terve olemine ning kas eluterve olek on sellega kõigega kuidagi seotud.

Filminäitleja Arvo Kukumägi räägib oma õpingutest näitleja ja režissöörina ning avaldab arvamust näitlejana töötamise ning tänapäeva filmi kohta.

Kert on 10-aastane Raplamaa poiss, kelle silmad paneb särama klassikaline muusika. Tema päevad on täidetud kooli, esinemiste ja huviga elektroonika vastu. Oma tulevikuametile lähemale jõudmiseks harjutab Kert aga juba kolm aastat regulaarselt flöödimängu ja väisab oma unistuste töökoha, ERSO, proove. Kert on poiss nagu orkester.

Tabamata Ime räägib muusikat kirjutavast autopesijast Leost, kellel on unistus omaloodud lauludega läbi lüüa. Vene lugudest töötlusi tootval Leo manageril, koomilise olekuga Heikil läheb aga Leost paremini. Heiki müüb kõik oma kontserdid välja ja taidleb ennast rahva südamesse. Leo selline kloun olla ei taha. Tema soovib kogu hingest jääda tõsiseltvõetavaks artistiks, kuid publiku huvi Leo loomingu vastu on jätkuvalt leige. Milles on asi?

Portreefilm Eesti Vabariigi kohtutäiturist Risto Sepast. See on lugu meie praeguse ühiskonna ühest vihatuimast ametist ning inimesest, kes pealtnäha karmi fassaadi varjus teeb oma tööd suure südamega ning täidab ülesandeid, mis talle avaliku võimu esindajana on pandud. Mis imeloom see kohtutäitur küll on ja miks me teda üleüldse ei salli?

Naised ei ole kunagi ajaloos olnud nii iseseisvad kui praegu. 27-aastase Liisale on see erakordselt põnev võimalus saada oma eluga täielikult ise hakkama. Muidu nii isepäine naine on nüüd jõudnud keerulisele teelahkmele. Kas valida kontsakingad ja juristikarjäär Tallinnas või kolida jäädavalt maale ja moraalitundest väikest Leesi külapoodi edasi pidada?

Sven Grünberg on helilooja, muusik, budistlik mõtleja, Dalai-laama maaletooja, isa – kui nimetada mõnd rolli tema elus. Muidugi on ta ka poeg, abikaasa, vend, õppejõud, inimene. Ta on isiksus, oma väljakujunenud maailmavaatega. Vaatamata kokkupuudetele budismiga on ta karmi ütlemisega mees, kes samas on oma seisukoha või hinnangu eest valmis ka vastutama. Mõne aasta eest elas Grünberg üle raske südameoperatsiooni ja hakkas elule teise pilguga vaatama. „Bonus track” portreteerib Sven Grünbergi operatsioonijärgsel ajal, mil ta jätkuvalt loob uut muusikat, hoolitseb, et varasem looming saaks veatult talletatud, kasvatab oma eelkooliealist tütart ja korraldab juba kolmandat korda Tema Pühaduse XIV Dalai-laama vastuvõttu.

Südamlik portreelugu "Šuša" uurib usalduslikus õhkkonnas Valgevene esimese riigipea Stanislav Stanislavovitš Šuškevitši argitoimetusi. Kuidas elab ja millest mõtleb mees, kes algatas veerandsaja aasta eest Valgevene, Venemaa ja Ukraina vahel sõlmitud Belovežje lepped, millega saadeti laiali Nõukogude Liit? Aeg-ajalt enda lõbuks või sõpradele klaveril Võssotski varasemat loomingut mängiv Šuškevitš on lähiajaloo üks suurmehi, kelle initsiatiiv vallandas doominoefektina Euroopat mõjutanud geopoliitilise nihke. Ent Šuškevitš ise ei pea oma olulisimaks saavutuseks „kuuendiku planeedist“ hingusele saatmist, vaid iseseisva Valgevene tuumarelvavabaks muutmist. „Šuša“ on elujaatav lugu eelkõige inimeseks jäämisest. Tähtsal kohal filmis on ka rahvuse, keele ja kultuuri positsioon, sest valgevenelane, venelane ja ukrainlane ...

Režissöör Dorian Supini film on intiimne ja tundlik portreefilm helilooja Arvo Pärdist, mis avab maestro elufilosoofiat, loometausta ning näitab lihtsaid hetki pere ja lähedastega. „Isegi kui ma kõik kaotan…,“ on Arvo Pärt oma töövihikusse kirjutanud. Meie õnneks on Arvo Pärt palju aastaid päevikut pidanud. Seda päevikut nimetab ta töövihikuteks. Nendesse vihikutesse on ta kõrvuti tööga muusikaliste tekstide kallal kümnete aastate vältel üles kirjutanud oma mõtisklusi, kurvastusi, rõõme, leide, avastusi, muresid, üleelamisi – kõike seda, mida võib nimetada kunstniku siseeluks. Meie filmis tõlgitseb Arvo Pärt koos Immo Mihkelsoniga neid vihikumärkmeid lahti. See on kütkestav ja huvitav tegevus. Igast märkmest saab ajend mõtisklusteks, ...