Otsingutulemused

Luutsniku külas Haanjamaal elab mees nimega Heino Hunt. Elab üksi keset laant, iidse Liivimaa südames, libahuntide kodumaal. Luutsniku küla inimesed on endiselt libahundiusku, nad hoiatavad külasse sattunud võõraid Heinoga kaupa ja koostööd tegemast, sest tal olevat vigurid sees. Temaga seostatakse nii mitmeidki mõistatuslikke kriminaalseid juhtumeid. Mõned suhtuvad Heinosse vaenulikult, mõned kartlikult, mõne jaoks on ta lihtsalt naaber. Ühte teatakse Luutsniku külas kindlalt – Heino käivat libahundiks. Heino ise, kaval helk silmanurgas, ei kinnita asjalugu ega lükka ka ümber.

Vene kirjandusklassiku Sergei Dovlatovi jutustus “Kompromiss” nägi ilmavalgust kirjaniku emigratsiooniperioodil USA-s ja kirjeldab aega, mida ta ise nimetas “siseemigratsiooniks” - Tallinnas ajakirjanikuna veedetud aastaid (1972-1976). Filmis usutletakse teose prototüüpe, kirjaniku endisi kolleege ja sõpru, kes kommenteerivad kirjutatut, ning avatakse ajastu taustu, mis aitavad lahti mõtestada mitte üksnes kirjaniku saatust, vaid kogu nõukogude aja olemust.

Põlisest Missomaa suguvõsast pärit Nopri talu peremees Tiit Niilo paneb püsti oma talumeierei, püüab päästa kohalikku kooli hääbumisest ja loodab metsaküla asjad kuuldavaks teha ka Toompeal. Peres kasvab viis last – elujõuline peretalu annab tulevikulootusi. Mees rabab mitme eest. Ikka selleks, et talu kestaks, elu maal jätkuks ja Niilode suguvõsa esivanemad võiksid rahul olla. Kokku saavad tänase Eesti maaelu võlu ja valu.

Peep Puksi dokumentaalfilm koondab kaks lugu: naise ja linna saatuse, Ilo Jaik-Riedbergi ja Pariisi loo. Kultuur on Euroopa ühiskeel. Liikudes prantsuse kultuuriruumis, tajume selle ühendavat jõudu ka eestlaste jaoks. Teejuhiks Pariisis on Ilo Jaik-Riedberg, kes töötab giidina ja tutvustab turistidele linna paljudes erinevates keeltes. Kirjanik Juhan Jaigi tütar Ilo sattus esimest korda Pariisi 1945. aastal sõjapõgenikuna. Jaikide perekond asus elama Rootsi, kuid 1971. aastal sai Pariisist Ilo kodulinn. Ilo viib eestlastest turistid kultuurirännakule Pariisi.

Eesti maakarja saatus pole kerge olnud ei mōisnike ega kolhooside aegu. Enne sōda oli taludes 20 000 maakarja looma, tänaseks on meil maatōugu veiseid alla 500 ja ta on kantud maailma ohustatud tōugude nimekirja. Veel jätkub entusiastidel tahtmist ja jōudu vōidelda mōnikord lootusetutki vōitlust “oma” karja eest. Aga kui kauaks veel? Film on valminud Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi asutamise 80. aastapäevaks.

Eestit okupeerinud võõrvägede jaoks oli kahjustamata loodus ja terve elukeskkonna säilitamine teisejärguline. Nõukogude kindralid paigutasid keskkonnaohtlikud baasid enamasti Eesti looduskaunitesse paikadesse, valgalade ja veekogude lähedusse. Eestis oli Nõukogude sõjaväe kasutuses ligi 1565 militaarobjekti, sealhulgas viis lennuvälja, üle 50 raketibaasi, polügoonid jm. Taasiseseisvumise järel on meie keskkonnakaitsjaid vaevanud ebakindlus – kas on leitud ja kahjutuks tehtud kõik reostusallikad ja maapõues peituvad ohtlike ainete jäägid.

Avakaadris on Eesti kaardil märgitud piirkonnad, kus paiknesid Nõukogude okupatsiooniaegsed militaarobjektid. Tavaliselt asusid need looduskaunites kohtades, järvede ja jõgede läheduses. 1991. a seisuga oli Eestis Nõukogude sõjaväe kasutuses ligi 1565 militaarobjekti kogupindalaga 871 km2, mis on ligi 2% Eesti Vabariigi territooriumist. Nüüdseks on ehitised juhuslike rüüstajate ja loodusjõudude poolt lõhutud.

Näkid ja inimesed on lävinud aastatuhandeid. Nende üldiselt rahulikku kooseksisteerimist kirjeldab naiadoloogiline kirjandus, aga ka paljude rahvaste folkloor. Poeetiline ja salapärane on meie näkirahvas – kohtume nende õrnade ja naiselikult võluvate olenditega looduses ning meid ümbritsevas igapäevaelus. Puudu ei tule ka nendega seotud müstikast. On nad üldse olemas? Filmis esineb naiadoloogia professor, kes jagab oma teadmisi, järgides muheteadusliku lürismi printsiipe, ja viib vaataja naiadoloogia ajalukku ning tutvustab põhilisi näkiliike. Näkid jäädvustati kaunites paikades Eestimaa vetel.

Filmi autor tugineb põhiliselt oma isiklikule eluteele ja kogemustele, emotsioonidele ja mälestuspiltidele. Temaga koos on ekraanil lähisugulased ja saatusekaaslased Siberi-aegadest. Matsimärdi talu õuel meenutatakse eluolukordi võõral maal. Tänastele arusaamadele toetudes püüab Märt Müür luua tuhandete traagilise saatusega Eestist Siberisse küüditatute koondportreed.

On 1990. aasta, Eestimaal asuvad nõukogude väed mälestavad Suure Isamaasõja võidu aastapäeval oma kangelasi, jutustades lugu Aleksandr Matrossovist, kelle nimeline mälestusmuuseum asub Tondil. Perestroika tuules punaarmeelaste lahkumist oodates ja lootes valmistub Tori Muinsuskaitse Selts kokku kutsuma kõiki Eesti eest võidelnud sõjamehi (metsavendi, leegionäre). Kes siis on tõelised kangelased, Eesti eest võidelnud mehed?