Otsingutulemused

Enda jaoks oled sa üks, mõne jaoks ei keegi. Ja ümberringi on veel tuhandeid arvamusi. Eneserefkleksioon, päevikufilm, mis põimib endas mõtteseisundeid, inimesi ja kohti olevikust ja minevikust. Erinevate stseenide valikust kummitab küsimus, kas filmitegija on 7 aasta jooksul üldse muutunud?

Film portreteerib populaarset heliloojat ja pianisti, Rein Rannapit. Tema panus Eesti muusikasse on hindamatu, kuid seejuures on tegemist väga keerulise ja vastuolulise isiksusega, kes tihtipeale lauljate ja muusikute kannatuse proovile paneb. Arvukates telesaadetes on vaataja kohtunud just sellise Rannapiga, millisena ta ennast parajasti näidata soovib. Tal on suurepärane võime tõmmata ette mask ja esitada intervjuudes hoolikalt läbikomponeeritud teksti. Kui kaamerad filmivad, läheb Rein oma rolli. Ka valmivast dokumentaalist oli tal oma nägemus, mis oli küll vastuolus filmi tegijate omaga. Neid paelus ennekõike maestro persoonina - vaadata maski taha ja näidata päris Rannapit ning aidata mõista, miks ta on kujunenud just ...

Dokumentaalfilm keskendub mitmel isiklikul lool, mis on omavahel seotud ühise minevikuga. Perestroika generatsiooni ühise mineviku ühendajaks on kool. Klassikaaslased, kes omal ajal elasid väga sarnastes tingimustes, mängisid samu mänge ja jagasid kõige isiklikumad mõtted on suutnud tänapäeval luua väga erinevad ja mitmekülgsed elud. Kooli lõpetamisest on möödunud mitukümmend aastat, kui Aljona Suržikova otsustab oma klassikaaslased maailma eri paikadest üles otsida. Tema eesmärgiks on nooruspõlves loodud ankeet võrrelda tänapäeva reaalsusega. Ankeet täidab sel juhul kirjaliku ajaloomälu funktsiooni, milles on säilitatud ilusad hetked ja suured unistused, mis said kooli ajal kirja pandud. Aljona leiab näiteks oma klassikaaslase Stasi Kambodžas pokkerit mängimas ja ...

Rakkus jalad, päikesepõletus ja pidev eneseületus vaheldumas klišeelikult kaunite päikeseloojangute ja inspireerivate kohtumistega - see on ühe palveränduri argipäev. Rännakufilmis asub peategelane Keiu Virro teele kuuendat ja viimast korda. Oleme tunnistajaks sellele, mis juhtub ühe usuleige eestlasega ajaloolisel patukahetsuse teel.

Režissöör Dorian Supini film on intiimne ja tundlik portreefilm helilooja Arvo Pärdist, mis avab maestro elufilosoofiat, loometausta ning näitab lihtsaid hetki pere ja lähedastega. „Isegi kui ma kõik kaotan…,“ on Arvo Pärt oma töövihikusse kirjutanud. Meie õnneks on Arvo Pärt palju aastaid päevikut pidanud. Seda päevikut nimetab ta töövihikuteks. Nendesse vihikutesse on ta kõrvuti tööga muusikaliste tekstide kallal kümnete aastate vältel üles kirjutanud oma mõtisklusi, kurvastusi, rõõme, leide, avastusi, muresid, üleelamisi – kõike seda, mida võib nimetada kunstniku siseeluks. Meie filmis tõlgitseb Arvo Pärt koos Immo Mihkelsoniga neid vihikumärkmeid lahti. See on kütkestav ja huvitav tegevus. Igast märkmest saab ajend mõtisklusteks, ...

1940. aastate algul oli Tartu ülikooli filosoofiatudeng Erna õnnelikus abielus väikese tütre ema. 27-aastase naise perekond küüditati koos tuhandete eestlastega Siberisse ühel 1941. aasta juuniööl. Tema mees saadeti vangilaagrisse, Erna koos tütrega lähetati Siberi asustamata aladele. Ajaloolise mängufilmi aluseks on Erna päevikumärkmed, aga ka küüditamisest rääkivad kirjad, mälestused, arhiivimaterjalid, joonistused, fotod ja intervjuud. Erna jaoks peatus aeg sel hetkel, kui ta oma kodust vägivaldselt ära viidi. Aja peatumisest lähtub ka filmi audiovisuaalne lahendus (tableau vivant): kaadris on inimesed tardunud, kolmemõõtmelises pildis liigub vaid kaamera.

Kuidas jutustada kunstnikust, kes elas 100 aastat tagasi? Võib-olla räägib kunst ise oma loojast ja sellest piisab? Mis on meie jaoks tähtsam – inimene ise, tema maailm või tema looming? Heino Elleri elulugu avaneb läbi tema abikaasa Ellu Elleri käsikirjaliste ülestähenduste. Heliloojat ja õpetajat meenutavad Heljo Sepp, Valter Ojakäär, Jaan Rääts, Arvo Pärt, Ivalo Randalu, Avo Hirvesoo, Olev Sau, Alo Põldmäe, Igor Garšnek, Jaak Ojakäär, Eri Klas, Tõnu Kaljuste. Kõlab Elleri muusika, näeme arhiivikaadreid ja fotosid Heino Ellerist ja tema ajast. Dorian Supini muusikaline eluloofilm heliloojast ja õpetajast Heino Ellerist on ühtlasi ka eesti kultuurilugu oma dramaatiliste ja helgete hetkedega.

Kümne filminovelli lood leiavad aset Eestis umbes saja aasta vältel, esimene lugu aastal 1820, viimane 1938 – aegadel, mil nupumehed leiutasid lennumasinaid, laevad hakkasid vee all sõitma, tsepeliinid heitsid pomme, lapsed korjasid vanametalli allveelaevade jaoks. Raha polnud, küll oli aga tahtmist! Hull aeg, loomingulised inimesed. Kõik lood on jutustatud erinevate ajalooliste tegelaste või nendega kokkupuutes olnud fiktiivsete tegelaste poolt. Nad esitavad oma lood erakirjades, päevikusissekannetes, luureraportites või unejuttudes, igaüks omal isiklikul viisil.

„Polli päevikud“ maalib omapärase pildi 20. sajandi algusaastate Saksa keisririigi ja Vene tsaaririigi ristumisteele jäänud baltisakslase mõisast Eestimaal. Kummituslik mõisahoone meres, ajastuhõngulised dekoratsioonid, tundlik kaameratöö ja muusika manavad esile kauni, kuid kokku kukkuda ähvardava maailma. Looted ja inimaju piirituses, operatsioonid, verine anarhist - see kõik lisab ängistavat morbiidsust. Eesti vaataja jaoks on ennekõike oluline tänaseks kadunud baltisakslaste maailma elustamine.

Vladimir “Boba” Sapožnini, kunagise tsirkusetähe seikluslik ja vastuoluline elukäik meenutab muinasjuttu. Boba oli Eesti juurtega imelaps, kes oli ühtviisi osav nii suuga trompetit ja havai kitarri imiteerides kui steppi tantsides. Ta oli oodatud esineja Euroopa kuulsaimates kabareedes, isegi kaugel Ameerikas. Tunnustatud tsirkuseartistina rändas ta läbi kogu maailma, kuid särava ja lõbusa koore all oli peidus tõsine kunstnik, kes ei leidnud virtuoosse viiulikunstnikuna piisavalt rakendust. 80 esinemisaasta jooksul jõudis Boba publikule kummardada nelja erineva riigikorra ajal – tsaariajal, esimeses Eesti Vabariigis, Nõukogude Eestis ja tänases vabariigis.