Otsingutulemused

Kooli lõpetamisest on möödas 25 aastat ja kolm klassivenda asutavad end vastumeelselt kokkutulekule. Mart, Toomas ja Andres on tavalised tublid ja toredad mehepojad, kelle elus on kõik pealtnäha korras, aga ometi on eredaimad unistused jäänud kas saavutamata või vajunud kaugele unustuse hõlma. Et ennast argirattast korraks välja tõmmata, otsustavad semud üritusele eelneval nädalavahetusel linna peale minna ja tunda end taas 18-aastastena. Ometi on maailm aastatega kõvasti muutunud. Pole midagi naljakamat keskealistest meestest, kes püüavad meeleheitlikult olla nooremad kui kere kannatab. Pole seega sugugi üllatav, et Tallinna ööelus toimub tol õhtul nii mõndagi piinlikku.

Viimaseid aastaid noor, aga üksildane Viivi avastab ühel kenal hommikul enda kõrvalt voodist tundmatu mehe. Paanikas naine püüab oma peas taastada eelmise päeva sündmusi. Selgub, et seljataga on elu halvemaid päevi: valutav õlg, tööle hilinemine, arsti diagnoos, korralik tüli apteegijuhatajast tšikiga, keda ta silmaotsas ei salli, ja kõige selle tagajärjel õhtu lõpp kõrtsis, kus ta mõistab, et võid olla nii korralik ja tubli, kui tahad, aga õnne peab ka olema … Mees, kelle Viivi linade vahelt leiab, on viiekümnele lähenev Andres, lahke loomuga kutseline äparduja, inimene, kes ei suuda öelda "ei". Ühel õhtul satub ta oma kodukõrtsis tantsima kena võõra naisega ...

Jaan Toomik tegeleb oma esimeses täispikas mängufilmis samade küsimustega, mis on teda huvitanud kogu tema kunstnikukarjääri vältel: surma ja seksuaalsuse teemad, kehalised moondumised, reaalse ja unenäolise vahekorrad, inimese põhihirmud, võõrandumine maailmast ja iseendast. Keskealise mehe korralik abielu on jõudnud tupikusse, ta heitleb endiste ja praeguste suhete vahel, teadmata, mida nendega peale hakata. Piiripeal elu hakkab mehe närvisüsteemi üle koormama, reaalsus ja unenäoline sulavad kokku, üha raskem on vahet teha, mis on tegelik ja mis luul. Toomik portreteerib hullumise-eelset plahvatuslikku seisundit, kus inimene ei leia enam vahendeid eluga kontakti saamiseks.

Peteri tuleb tagasi vanematekoju, et paluda vend Jakobilt abi oma võlgade likvideerimiseks. Vend keeldub, sest selleks tuleks maha müüa vanaisa mets. Nii põrkuvad kaks maailma — küla ja linn, väljasurev ja pulbitsev. Loo arenedes vahetavad vennad mõneski mõttes pooled, hindavad oma senise elu ümber. Peter jääb maale ja Jakobi otsustab linna minna. Elu tänases Eestis, kus maaelu kaob: poed, bussiliinid, koolid pannakse kinni, inimesed peavad linnadesse või vallakeskustesse kolima. On metsaküla ja koolimaja, kodu ja lapsepõlv. On viis õnne otsivat inimest. On õnn. Alati seal, kuhu viimasena vaatad.

Kurb lugu inimese unistusest elada keset visuaalset atraktiivsust ja säravat vahtu. Prügiämbrit tühjendama läinud pereisa satub hoopis isevärki maailma, kus temaga eriskummalisi asju sünnib. Samas on see maailm tegelikult lõputu tarbimisühiskonna ja massimeediumite poolt süstitava elukäsitluse grotskne kokkuvõte. Kas ei tee see uus elu filmi peategelast hoopiski passiivseks nukuks? Film on lahendatud piksallatsioonitehnikas ühendades näitlejaid ja nukke.