Otsingutulemused

Johannes Võerahansu (1902 -1980) on eesti maaliklassika silmapaistvamaid meistreid. Esimese põhjapaneva kunstihariduse omandas ta 1920ndate alguses legendaarses Ants Laikmaa ateljeekoolis. Võerahansu on esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst. Oma abikaasat meenutab kontsertpianist ja kauaaegne klaveripedagoog Erna Saar. Vanadaam kirjeldab oma tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese kunstnikuga. See on kahe väljapaistva kunstniku lugu koos veedetud paarikümnest aastast.

Maalikunstnik Valdemar Väli (1909 – 2007) elulooülevaade ja üksikasjalik tutvustus tema rikkalikust portreeloomingust, millega ta on ennast jäädvustanud eesti kunsti ajalukku. Samuti antakse ülevaade maastikest, linnavaadetest ja kompositsioonidest kogu loomingu ulatuses. Valdemar Väli loomingut analüüsivad kunstiteadlased Mai Levin ja Leo Gens.

Erki Kasemets teeb oma kunsti hävingu ääre peal. Ta tõmbab oma ideid väärtusetute asjade hulgast nagu mängukaarte suurest pakist ja heidab need sinna jälle tagasi. Tema loomingusse kuulub isikliku elu dokumenteerimine, polügoonteater, prügikunst ja perfomance’id, masinad, kineetiline kunst, mängud ja mängureeglite väljamõtlemine. Kasemets on keskkonnakunstnik. Tema näitustest ei jää midagi järele, tema kunst on kokku pandud tsivilisatsiooni jääkidest, pärast eksponeerimist galeriis rändavad tema teosed pahatihti prügimäele tagasi. Kasemetsa kunstis on tähtis kontekst: tema kunsti ei saa tarbida, aga saab selles osaleda.

Lembit Sarapuu on kunstnik, kes loob müüte, ise seejuures üha enam oma looduga samastudes – müüdiks muutudes. Nii isikuna kui ka kunstnikuna on Sarapuu erand, mis vaevu mahub tavaliste reeglite alla. Mis teiste puhul oleks originaalitsemine, kukub temal välja endastmõistetavalt. Nimetagem seda veidruseks või omapäraseks andeks – õige on nii see kui teine.

Raul Rajangu saabus 1980ndate keskel sensatsioonina eesti kunsti ja kõigutas seal valitsenud väärtusi. Tema maalid erinesid kõigest sellest, mida meie auväärsed näitusesaalid olid oma seintel kandnud. Kohati lapselikud, olid need täis fragmentaarseid mälupilte 1950ndatest. Aastatel 1990-92 maalis ta oma kodus Viljandis, hiljem taandus metsa, andes maad müütidele iseendast. Film tahab neid müüte purustada. Kunstnik räägib oma loomingust, pihib oma pikaajalisest võitlusest deemonitega ja nende teraapilisest vaigistamisest.

Kunstnik Lemming Nagelil (1948) on olnud küljes positiivses mõttes halva poisi maine. 1990ndate keskpaigast peale on ta toonud oma töödesse maalivälist materjali, loonud kollaaže, assamblaaže ja asunud maali lausa füüsiliselt analüüsima. Ta on esitanud ühel pinnal väga erinevast loogikast lähtuvaid fragmente, teinud lõuendisse auke, osutanud mitmete (väljamõeldud) maailmade sümbioosile, liikunud absurdimaailma. Lemming Nagel pole seltskondlikult nii aktiivne kui varem, aga tema kunst on muutunud talle omases absurdivõtmes sotsiaalselt tundlikumaks.

Kalev Raave (1926 – 2004) oli ajakirjanik, Eesti Kommunistliku Partei funktsionäär, Võrtsjärve kolhoosi ja Otepää sovhoosi Kommunist esimees ning Noorsooteatri direktor. 62- aastasena saab temast kirikuõpetaja. Oma rikkalike elukogemuste ja loomupärase headusega võidab ta rahva poolehoiu ja taastab Viljandimaal asuva Halliste kiriku. Imesid on Kalev Raave elus olnud palju. Imetajumus on Raave jaoks üks võimalikke teid Jumalani. Ilma imeta ei teki teispoolsuse tunnetust.

Maalikunstniku ja Tartu Ülikooli maalikunsti professori Jaan Elkeni (1954) loomingu aineseks on peamiselt nüüdisaegne urbanistlik keskkond, varasema hüperrealistliku motiivikesksuse on asendanud jõuliselt ekspressiivne abstraktne laad. Tema loomingut on omandanud mitmed muuseumid ja kunstikollektsioonid Eestis ja kaugemal, seda on tunnustatud ka mitmete autasudega. Elkeni loomingut tutvustatakse kolmel aastal (1997 – 1999) toimunud näituste kaudu, kunstniku loomingut kommenteerib kunstitedlane Harry Liivrand.

Sarmikas dokumentaal sõjajärgsetel aastakümnetel Ülo Soosteri ümber koondunud Tartu kunstnikerühmast. Valve Janov, Kaja Kärner, Silvia Jõgever, Lembit Saarts ja Heldur Viires olid esimene generatsioon Pallase vaimsusest välja kasvanud kunstnikkonnast, kel tavapärane enesetäiendusvõimalus Pariisis jäi alanud teise maailmasõja tõttu kogemata. Selle asemel veetsid Saarts, Viires ja Sooster aastad 1949 – 1956 Nõukogude vangilaagrites. Väga erinevaist isiksustest kujunenud sõpruskonna lugu joonistub välja pikkadest rahulikest monoloogidest. Eakate kunstnike mälestuskildudest kujuneb terviklik lugu ühe kunstipõlvkonna saatusest.

Lühifilm kunstnik Laurentsiusest valmis 1999. aastal, mil tema looming väljendas kriitikute sõnul ehedaimal kujul MTV-põlvkonna kunsti. Teda on nimetatud meie aja apokalüpsisemaalijaks ja küüniliseks visionääriks, kes valdab perfektselt maalitehnikat. Laurentsius (Lauri Sillak) pälvis 1996. aastal koos oma toonase koostööpartneri Tommyga Vaal galerii aastapreemia. Eesti Kunstnike Liidu tellimusel valminud videofilm annab lühiülevaate Laurentsiuse loomingust.