Otsingutulemused

Liis Hirvoja on särav ja ambitsioonikas noor muusik, kes otsustas minna Londonisse, et täita oma unistus lauljaks saamisest. Suurlinnas läbilöömiseks on vaja lisaks talendile ka meeletut tahtejõudu. Liisi päevaplaan on minutitäpsusega paigas, seda täidavad lõputud bändiproovid ja pikad tunnid laste klaveriõpetajana. Film vaatleb energiast pakatava Liisi igapäevaelu lähedalt ja siiralt ning mõtiskleb, miks peaks üks noor eestlane kodumaalt ära kolima.

Tashi on üks pealtnäha tavaline 17-aastane Tiibeti poiss. Talle meeldib mängida jalgpalli ja korvpalli ning kuulata lääne popmuusikat. Tashi on samas ka Tiibeti Sakya budistliku koolkonna munk. Tashil seisab 18-aastaseks saades ees elu tähtsaim otsus: kas pühendada oma elu mungana budismi, Mustangi kultuuri ja traditsioonide edasikandmisele või lahkuda kloostrist ja proovida tavaelu? Jälgime Tashit tema teekonnal kloostrist koju isa juurde läbi Himaalaja mäestiku. Näeme Tashi silmade kaudu Tiibeti kultuuri olevikku, minevikku ja tulevikku. Õpime tundma tema perekonda. Millise otsuse Tashi langetab?

Allani elu on kirev. Talle meeldib sport ja kino, ajalugu ja muusika. Allanil on naljasoont, aga teda paelub ka elu tõsisem külg. Tal on töö ja oma unistused. Allan on 33-aastane ja elab vanematekodus. Päris värvid on tema elust aga puudu, need puuduvad ka tema unenägudest, sest Allan on pime. Lugu säravast noormehest, tema enneolematust empaatiavõimest, terasest pilgust ilmaasjadele ja mõnusalt positiivsest ellusuhtumisest. Allani ema Aiki on pojale suurim sõber ja toetaja.

Portreefilm helilooja ja muusikapedagoog Ester Mägist liigub mälus ja muusikas. 1922. aastal sündinud helilooja on muusikat kirjutanud ligi kuus aastakümmet, tema traditsioone austav helikeel on ka uuenedes säilitanud isikupärase alalhoidlikkuse. Ester Mägi meenutab oma elu, mõtiskleb muusikast. Kui tervis lubab, on ta oma teoste proovidel ja esitlustel kohal ning annab “helipruukijatele", nagu ta interpreete nimetab, väärtuslikku nõu ja tagasisidet. Ester Mägi olevat väikese koolitüdrukuna õpetajale ütelnud, et tema tahab suurena saada Miina Härmaks. Sai aga hoopis Ester Mägiks.

Septembris 2013 avas Tallinnas uksed esimene Eesti H&Mi kauplus. Juba eelmisel õhtul hakkasid kaupluse ukse taha kogunema noored, kes on kasvanud (defitsiidi)vabas Eestis. Neile on järjekord midagi põnevat ja romantilist. Samal ajal seab Eestimaa teises otsas oma sammud kauplusauto peatusesse Veski Hilda, Palumõisa küla kõige vanem asukas. Suure rõivapoe avamist ootava linnatüdruku Milena ja maal oma kanade eest hoolitseva vana naise kaudu viidatakse praeguse Eesti probleemidele: sotsiaalmajanduslikule lõhele linna ja maa, vananeva rahvastiku ja kosmopoliitseid tarbijaväärtusi kandva noore põlvkonna vahel.

Mida üks inimene tegelikult vajab? Juba aastaid on verise kodusõja eest naaberriiki Jordaaniasse pagenud üle poole miljoni süürlase. Kristi on araabia juurtega Eesti moslem, kes töötab humanitaartöötajana sealses ühes suuremas süürlaste pagulaslaagris. Tema ülesandeks on koostada raport kohalike õpetajate olukorrast ja vahendada abi. Kodust ja lähedastest ilma jäänud inimeste olukord paneb Kristit mõistma ka oma elu haprust ja selle põhiväärtusi. Samal ajal kui maailmapäästmine hakkab üle pea kasvama, tiksub elu paralleelses Eesti argipäevas omasoodu edasi. Inimeseks olemine esitab seal hoopis teistsuguseid väljakutseid.

Suurema osa oma ajast veedame siseruumides tehnika rüpes ja vaid suured aknad loovad illusiooni väljas olemisest. Linna tehiskeskkonnas elab mitmeid metsikuid liike, kes, nagu kajakaski, keset helkivat klaasi ja metalli askeldavad. Kajakad elavad linnas samal põhjusel nagu inimesedki – siin on kergem hakkama saada. Kajaka elu linnas väljendab paljuski linlase elu. Lind on loomult oportunist ja hea kohaneja, lindudel on omane koguneda kolooniatesse, et oleks turvalisem. Kajakal on tugev nokk, millega edukalt pakendeid purustada. Me oleme võrdselt osavad nii maal, õhus kui ka vees – tõelised ellujääjad. Autor Joosep Matjus nimetab oma filmi kunstiliseks loodusfilmiks.

Mark Soosaar otsib üles Kihnu inimesed, kelle lapseea tegemised püüti pool sajandit tagasi, 1964. aastal filmilindile. Nüüd kuuekümnendatesse eluaastatesse jõudnud kihnlased vaatavad arvutist toonast filmi. Mustvalged kaadrid aegade tagant toovad esile mälestusi ja meenutusi. Taaskohtumine kunagiste mängu- ja koolikaaslastega on siiras ja soe. Aeg on Kihnus palju muutnud. Suur maailm tungib igasse kodusse, paljud kihnlased on kolinud ära mandrile või ka välismaale. Kas kihnu keelel ja meelel on tulevikku?

Siisi on aktiive ja nägus noor naine, kelle energiast jaguks esimese Eesti kosmosesüstiku saatmiseks Veenusele. Maailmaparandamise tung lennutab Siisi hoopis kaugesse Ugandasse, kus ta plaanib annetuste abil avada kohviku, mis pakuks tööd kohalikele puuetega noortele. Projekti algus on hoogne, ent mida aeg edasi, seda rohkem põrkub Siisi idealism kohaliku töökultuuri, sooliste eelarvamuste ja majandusliku paratamatusega. Lisaks kuhjuvatele probleemidele rahastusega ja klientuuri puudumisele, satub tulejoonele ka Siisi eraelu. Rahastajatele saadetavad videoraportid peavad aga särama optimismist, sest Aafrika vajab ju päästmist, kui juba päästma on hakatud.

2014. aasta 15. mail sai kirjanik Lembit Kurvits 60-aastaseks. Käesolev film on üles võetud tema sünnipäeval Tartus.