Otsingutulemused

Minategelane vaatab tudengipõlves Emir Kusturica filmi “Must kass, valge kass”, mis räägib balkani pöörasest elust. Ta taipab korraga, et on seda kõike oma lapsepõlve Võrumaal juba näinud – siga sööb Sierrat, rääkiv suusamüts ja vanaema eetrilõhnaline rohukapp, tekitab loovusest plahvatava olukorra. Rahu toob piimapukil mediteeriv külamees, kes laseb videviku lummuses pilgu vedelaks.

Portreefilm helilooja Galina Grigorjevast. Ukrainas sündinud, Simferoopoli muusikakoolis ja Odessa konservatooriumis õppinud, 1991.a. lõpetanud Peterburi konservatooriumi Juri Faliku õpilasena ning 1998.a. Eesti Muusikaakadeemia magistriõppe Lepo Sumera juhendamisel. Kirg, millega Galina seletab lahti elu mõtet ja muret selle mõtte hajumise pärast - selline kirgastav julgus on haruldane: "Puhas kunst mind absoluutselt ei huvita. Mind huvitab see, kuhu me liigume ja Vaim, kes annab meile impulsi. Vaatlen kunsti kui risti, kus kunstniku töö on horisontaal ja kunsti sõnum vertikaal. Me ei saa lahutada kultuuri religioossest maailmast, need käivad käsikäes. Põhi peab olema, millele toetuda. Sest kui seda ei ole, muutub rahvas karjaks. ...

Filmis jälgime nelja aastaaega sakslannast üksikema elust, kes ei vehi plakatitega kliimareedetel, vaid päästab planeeti rahulikul moel, elades koos aastase tütrega ilma vee ja elektrita off-grid-elu iseehitatud minimajas Lõuna-Eestis. Tema jaoks on see kõige loomulikum eluviis, mida ta tõeliselt naudib. Hilda Ha elu peamiseks sisuks ongi elamine ise - allikalt vee tassimine, metsast tulehakatuse korjamine, ahju tule tegemine, mähkmete kuivatamine redeltrepil, lapse tissitamine, koertega mängimine ja selle kõige juures ka majaehitus ja keraamika. See on vaikne kulg, milles on rahu ja iseendaga kontaktis olemist ning loodusega ühes rütmis elamist. Kogu seda kulgu saadab keraamikakeder - pöörlev tööriist, millega muidu lapsepuhkuse rahadest ...

Kuidas kasvatab oma nelja poega endine seakasvataja Janek ja millest unistab hooldekodu omanik Meelis? Kuidas metsamees Rein leiab eluvärskuse noolemängust ja talupidaja Eku kartulikülvist? Kas assenisaator Kaido kahetseb midagi ja kui tihti ta oma naisele lilli kingib? Kas ka hobileidur Juss näeb Jumalat pisiasjades ja milline ikkagi on hüdraulilise niiduki ülekanne? Need on pildid elu keskpaika jõudnud meeste elumõistmisest, eluga leppimisest ja elurõõmu otsingutest selle leppimise sees. See film on kui rahustav soe sõõm inimlikkust keset praegust keerukat maailma täis raevukaid konflikte. Lihtsuses võib olla võlu. Lihtne nagu saun või laul. Ega ta nii on.

Stand-upi tegemine on pealtnäha kerge – tuleb lavale ronida, tund aega mikrofonisse naljakaid lugusid rääkida ja vahele veidi ropendada. Sander Õigus on standupiga tegelenud üle kümne aasta. Vaatame läbi selle ala kõige töökama mehe pilgu, kuidas saab tegelikult tõsi tõeks ja nali naljaks.

Eestimaa kauges nurgas Võrus elab Kalju, kes ehitab ihuüksi 19-meetrist vaatetorni. Palk palgi järel ja nii juba aastaid, olgu suvi või talv. Miks ta seda rasket tööd üksi teeb? Kellele ta seda ehitab? Samm-sammult avaneb meile lugu Kaljust, kes elab kiires ja kaootilises maailmas enda tempos ja enda reeglite järgi. Tal on oma tõekspidamised ja töö ei saa kunagi otsa.

MERIKE (55) on Tobra tallide treener ja hing. Ta sündis ühe käega, aga see on ainult välise kirjelduse osa, tema enda jaoks väheoluline. Küll aga on märgiline, kuidas Merik siia talli 20 aastat tagasi sattus. See on positiivne eskapism, ja sellisena meie filmi seisukohast oluline. Merike hoolis hobustest ja armastas ratsutamist lapsest saati ja sattus juhuse läbi siin tallides ratsutamas käima, koos lastega, siis oli Tobra tallides vaid mõni hobune, trennis käisid vaid mõned lapsed. Eks Merike aitas lapsi, kus abi vaja ja talliomanik kutsus ta poris tallipoisiks tööle. Merike räägib, et ta pakkis oma asjad Tõrvas päevapealt, võttis tollal ...

Film Petseri linnast ja sealsetest inimestest jutustatuna läbi minu vana-vanaema elusaatuse. Vana-vanaema isa, kes oli Petseri aselinnapea, tapeti bolševike poolt, kuna ta oli keeldunud revolutsionääridele andmast linnas asuva kloostri võtmeid. Eesti Vabadussõja soomusrongid jõuavad paar kuud hiljem Petserisse ja linn vabastatakse. Ühel soomusrongi sõduril, Taani vabatahtlikul, on kaasas filmikaamera ning ta jäädvustab vanimad filmikaadrid Petserist. Kuskil seal hüpleval filmilindil on ka minu vana-vanaema.

Filmi autor Indrek Spungin on jõudnud justkui armastuse rahu sadamasse, ta on abielus ja nelja lapse isa, kõik tundub ilus, kuid ühel päeval ütleb talle naine, et kui midagi ei muutu, siis on armastusel ja abielul varsti kriips peal. Indrek on segaduses. Ta võtab sõbra Taavi kaameraga kaasa ja läheb Eestimaa peale uurima erineva sotsiaalse taustaga eestimaalastelt, mis asi on armastus ja abielu. Teemat laiendavad kolm isikliku puudutusega peategelast: Jarmo, kes on just armunud ja kolinud pruudiga kokku, Sveta, kes on hiljuti lõpetanud suhte ja eelistab elada üksi ning Alan, transsooline fotograaf, kes põleb ihast saada naiseks.

Filmis tuleb esile erakordse laulja kaks poolust, tema enda ülim tagasihoidlikkus oma võimete suhtes ning samas meenutajate vastupidised, tihtipeale superlatiivsed arvamused Otsast. Neist kahest poolest kokku moodustubki filmi jooksul arusaam, millise isiksusega täpsemalt tegemist oli. Osa filmist võtavad enda alla intervjuud Eesti, Soome ja Venemaa lauljatega, kes kunagi Georg Otsaga koos teatri- ja kontserdilavadel esinesid. Vaatluse all Georg Ots ooperi-, opereti- ja kontserdilauljana. Filmi kannavad Georg Otsa arusaamised enda kui laulja ja näitleja võimalustest, mõtted oma loomingust, võtmerollide – Jevgeni Onegini, Don Giovanni, Jago, Rigoletto, Deemoni – ainulaadsus ja omapära, temaga koos esinenud rahvusvaheliselt tuntud lauljate ning dirigentide ja teatriteadlaste ...