Otsingutulemused

19-aastane Martin Koppel teeb päeval põllul tööd ja üürgab traktorirooli taga Georg Otsa ja Elvis Presley laule. Martin tunneb tihti igatsust hoopis teistsuguse elu järele. Nii tunneb ka Martini töötu ema, kes istub päevad läbi endise kolhoosimaja tillukeses korteris ning vaatab koos koerake Elvisega seebikaid. Ja siis saab Martin telefonikõne tuttava-tuttavalt, kes kutsub poisi Pärnusse muusikaüritust juhtima. Millestki sellisest on ta alati unistanud! Kuid ürituseni jääva nelja päeva jooksul tuleb Martinil läbida tuhandetele eesti maanoortele tuttav takistusriba, mis koosneb lisaks töörügamisele külapoest, vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest.

Leena jõgi, mis voolab risti läbi Venemaa, on tõeline elu allikas kõigile, kes elavad jõe kallastel. Keskjooksul on Leena kohati kuni 30 km laiune, enne suubumist Põhja-Jäämerre aga hargneb 150 km läbimõõduga deltaks. Kuid see hiiglane algab nagu iga teine jõgi nirena Baikali aheliku veerult. Esimesed kilomeetrid voolab jõgi läbi inimasustuseta taiga, mida peetakse pruunkaru kuningriigiks. Siia Siberi mändide vahele tegid ekspeditsiooni filmimehed Vassili Sarana ja Riho Västrik, kes varem on Venemaa avarusi ühiselt uurinud dokumentaalfilmides “Middendorffi jälgedes” ja “Muskusveise tagasitulek”.

Ood kõigile lennutahtelistele. Kas on võimalik Kuul ära käia ühe hingetõmbega? On küll, kui on olemas lennutahe ja vastav väljaõpe. Nii juhtubki postiljon Rainiga.

Galina Grossmann on bioloogiateaduste doktor, leiutaja ja tervisenõustaja. Tema leiutatud on näiteks unikaalne kõhnumismeetod lipoliitika. Ent Galina Grossmann on ka helilooja, luuletaja, laulja, tantsija ja maalikunstnik. 2008. aasta suvel esietendub Munalaskme hooldekodus tema uusim muusikateos „Jumalate maa“, lugu Jeesus Kristusest, kes ristipuul ellu jäi ja kelle eesti vaimud viieteistkümne hobuse saatel uhkes tõllas Eestisse, jumalate maale tõid. Kaamera jälgib „Jumalate maa” sünnilugu alates esimestest helidest ja sõnadest kuni esiettekandeni. Film mängivast inimesest, tema usust endasse ja jumalasse.

Sündides ja kasvades saame ellu kaasa vaimse kaardi, mille abil oma saatust kujundame. Kaart ja elu meie ümber ei pruugi alati kooskõlas olla. Kaart võib olla kirevam kui elu, elu võib osutuda keerulisemaks kui kaart. 50-aastane Eric jõudis noore mehena olla Eesti NSV-le kuulsust toonud JUKU kooliarvuti loomise juures ja elada läbi hingeseisundi, mida kutsub kirgastumiseks. 1995 läks ta elama hooldekodusse. 2008. aasta hingedepäeva õhtul süütab Eric hooldekodu toas küünlad lähedaste mälestuseks ja paneb mängima Carl Orffi Carmina Burana. On viimane õhtu hooldekodus. Järgmisel päeval sammub Eric iseseisva elu poole. Neid samme mahub ka filmi.

2008. aasta augustis sõitis Ukrainasse Krimmi sisemaale Aleksandrovka keskkooli eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama ajalehe Postimees 23-aastane reporter Tiina Rekand. Elama asus ta Krasnodarka küla Eesti seltsi esinaise Rita Kuusk-Kadilkina juurde. Rita on Eestist Järvamaalt 1860. aastatel Krimmi rännanud eestlaste järeltulija. Krimmieestlane – ütleb ta enda kohta. 2008. aastal on Krasnodarkas veel inimesi, kes omavahel kohtudes eesti keelt räägivad. On ka paarkümmend last, kellele meeldib eestikeelseid laule laulda. Neid on lastele õpetanud kõik Eestist tulnud õpetajad, õpetas ka Tiina.

Rahvamuusika uurija ja folklorist Igor Tõnurist tutvustab rahvapille ja räägib oma folklooriteemalistest publikatsioonidest. Ta jagab selgitusi rahvariiete kandmise põhitõdede ja rahvamuusika kohta. Intervjueerib režissöör Mati Viiul.

Ühel heal päeval saab üks meesterahvas aru, et kõik on muutunud ja asi pole üldse keskea kriisis. Ta hakkab järsku aru saama, et elab sita sees, toitub sitast ja on üsna suurel määral ise sitt. Tema armastatu jõuab maailma teises otsas selle avastuseni umbes samaaegselt. Saatus viib neid kokku ja nad hakkavad sitaga, mis on ümberringi ja nende sees, võitlema. Võta telekapult enda kätte ja hakka plõksutama. Kiiresti... ja mõttetult.... kiiresti.... ja...... mõttetult. Asotsiaalselt ja inimväärikust solvavalt nagu...

Luuletaja ja akvarellist Kai-Mai Olbri vaatab tagasi oma elule ja loomingule. Olbri lahkab siiralt ja pihtimuslikult oma komplitseeritud ja mitmekülgset loojanatuuri, püüdes seda eeskätt iseendale lahti mõtestada ja vastata ühtlasi ka sagedasele küsimusele: „Kai-Mai Olbri, kes sa oled, kas akvarellist, maalikunstnik, luuletaja või kirjanik, hispanist, etleja või avantürist?“. Abielludes armastatud inimesega, selgineb arusaam vastutustundest, tekib veendumus, et just õnnelik abielu on see, mis annab vabadusele sisu ja mõtte. Vabadusega kaasneb julgus võtta vastu uusi väljakutseid, laiendada oma loomingulist ampluaad.

Minevikusündmused kipuvad ununema, kuid 1941. aasta juuniküüditamine jääb Nõukogude võimu ühe kõige jõhkrama kuriteona Eesti rahva mällu igavesti. Selle aasta 14. juuni ööl saadeti Eestist välja Siberisse üle 10 tuhande inimese, enamik neist olid naised ja lapsed. Sõna saavad need, kes Siberis ellu jäid ja lõpuks koju tagasi jõudsid. Režissöör Andres Sööt, kelle perekond samuti juuniküüditamisega lagunes, pühendab oma filmi kõigile Siberisse saadetutele. See on aegumatu vastutus – mitte unustada.