Otsingutulemused

Animatsioonfilm "Tik-tak" visualiseerib aega, aja fataalsest olemust. Rõhutamaks aega kui metafüüsilist nähtust, saab filmi kujunduses olema rohkesti vanu kellasid ja nende osasid. Kõigile meile on antud “oma aeg”, kuid meie aeg koosneb tegelikkuses tuhandest erinevast “ajast” – nii on isegi igal rakul meie kehas oma konkreetne aeg elada ja surra.

Portreefilm helilooja ja muusikapedagoog Ester Mägist liigub mälus ja muusikas. 1922. aastal sündinud helilooja on muusikat kirjutanud ligi kuus aastakümmet, tema traditsioone austav helikeel on ka uuenedes säilitanud isikupärase alalhoidlikkuse. Ester Mägi meenutab oma elu, mõtiskleb muusikast. Kui tervis lubab, on ta oma teoste proovidel ja esitlustel kohal ning annab “helipruukijatele", nagu ta interpreete nimetab, väärtuslikku nõu ja tagasisidet. Ester Mägi olevat väikese koolitüdrukuna õpetajale ütelnud, et tema tahab suurena saada Miina Härmaks. Sai aga hoopis Ester Mägiks.

Heinz Valk on laulva revolutsiooni trubaduur, kunstnik ja ühiskonnategelane, kes on läinud ajalukku oma kuulsa lööklausega “Ükskord me võidame niikuinii!” Lugu Rahvarinde asutajaliikmest ja teravmeelsest portreekarikaturistist, aateid hindavast ja tarbimismentaliteeti põlgavast iseseisvast mõtlejast, kelle puhul kehtib ajaloost tuntud klišee „iga revolutsioon sööb kord oma lapsed". Peategelase sõnul on see ühe vanema mehe argise elu ja mõtete jäädvustus, samas kasvab filmist välja üldistus loomeinimestest, kes pärast poliitikasse minekut ja sealt taandumist ei ole enam kunstnike jaoks kunstnikud ja poliitikute jaoks poliitikud.

Suurema osa oma ajast veedame siseruumides tehnika rüpes ja vaid suured aknad loovad illusiooni väljas olemisest. Linna tehiskeskkonnas elab mitmeid metsikuid liike, kes, nagu kajakaski, keset helkivat klaasi ja metalli askeldavad. Kajakad elavad linnas samal põhjusel nagu inimesedki – siin on kergem hakkama saada. Kajaka elu linnas väljendab paljuski linlase elu. Lind on loomult oportunist ja hea kohaneja, lindudel on omane koguneda kolooniatesse, et oleks turvalisem. Kajakal on tugev nokk, millega edukalt pakendeid purustada. Me oleme võrdselt osavad nii maal, õhus kui ka vees – tõelised ellujääjad. Autor Joosep Matjus nimetab oma filmi kunstiliseks loodusfilmiks.

2014. aasta 15. mail sai kirjanik Lembit Kurvits 60-aastaseks. Käesolev film on üles võetud tema sünnipäeval Tartus.

Kõik eluks vajaliku saab Mari otse loodusest. Õietolm ja kastepiisad on alati Mari menüüsse kuulunud, ehkki tütarlapse sõnul võib ka suur sõõm kopsudesse tõmmatud lillelõhna tema jaoks olla toitvam kui mistahes söök. Juba kolm suvekuud pole Mari tahket toitu puudutanud. Tema menüüsse kuuluvad vaid mahlad. Suvel magab Mari lageda taeva all. Oma päevi sisustab ta ravimtaimi ja metsaande korjates, neid kuivatades ja ravivaid tinktuure valmistades. Kes oskaks arvata, et kunagi oli see tütarlaps Playboy kaanemodell.

Loodusfilmi kaamera liigub Eestis läbi nelja aastaaja ja nelja võtmemaastiku: soo, metsa, ranniku ja puisniidu. Kõik, mis kaamera objektiivi ette jääb, muutub osaks maastiku mustrist – ka inimesed. Eesti aladel on inimesed elanud üle 10 tuhande aasta. Mandrijää taganemine tekitas elupaiga, mida tuhandete aastate jooksul on oma vajadustele kohandatud. Rajatud on põlde, karja- ja heinamaid. Raadatud ja istutatud metsa. Välditud tarbetut omakasu. Nii on Eestile iseloomulik maastike mosaiiksus, kus omavahel vahelduvad kultuur-, poollooduslikud ja looduslikud kooslused.

Raivo Hein on edukas internetiärimees, harrastusastronoom, astrofotograaf ja rännumees. Ühtaegu nii idealist kui ka materialist. Tõenäoliselt on Raivo ka Eesti esimene kosmonaut, sest pilet sir Richard Bransoni korraldatavale kosmosereisile on tal taskus. Raivo usub teadusesse, inimese tervesse mõistusse ja inimkonna helgesse tulevikku. Ta usub, et 1000-aastane inimene on täna juba sündinud. Ta arutleb inimkonna tuleviku, elu ja universumi müsteeriumi teemil. Lisaks Raivole mõtisklevad tõe, selle otsingute ja olemasolu üle astrofüüsik Jaan Einasto, füüsik Peeter Saari, teadusfilosoof Enn Kasak, astronoom Laurits Leedjärv, pastor Gustav Piir jpt.

Ema katsub lagunevat perekonda koos hoida. See on peaaegu võimatu ülesanne, kui teine pool võrdselt ei pinguta. Ja laps jääb igatsema armastust, proovides usaldada ja armastada inimest, keda võib-olla polegi olemas olnud. On vaid kujutlus ja lootus. Et ta on, et ta võiks olla…. Isa. Teda oodatakse. Lõputult. Ja kui ta siis lõpuks on… Kas siis ongi enam õige aeg?

1940. aastate algul oli Tartu ülikooli filosoofiatudeng Erna õnnelikus abielus väikese tütre ema. 27-aastase naise perekond küüditati koos tuhandete eestlastega Siberisse ühel 1941. aasta juuniööl. Tema mees saadeti vangilaagrisse, Erna koos tütrega lähetati Siberi asustamata aladele. Ajaloolise mängufilmi aluseks on Erna päevikumärkmed, aga ka küüditamisest rääkivad kirjad, mälestused, arhiivimaterjalid, joonistused, fotod ja intervjuud. Erna jaoks peatus aeg sel hetkel, kui ta oma kodust vägivaldselt ära viidi. Aja peatumisest lähtub ka filmi audiovisuaalne lahendus (tableau vivant): kaadris on inimesed tardunud, kolmemõõtmelises pildis liigub vaid kaamera.