Otsingutulemused

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

Sukeldutakse meie rahvuslikku lemmikajaviitesse – joomisse. Peategelased on nutikaid ettevõtjaid, kes vaatamata öisele alkoholimüügikeelule üritavad seadusi üle kavaldada ja pakkuda alkoholi laenutamise teenust. Erik, vilunud ettevõtja, võitleb kohtus tarbijakaitsega, et oma äri edasi ajada. Jass ja Art, ettevõtluses sinisilmsed, kuid alkoholi vallas kogemustega kunstnikest sõbrad, alles alustavad seda teekonda. Erik on tõsimeelne viinalaenutaja. Jassi ja Arti stseenide taga võib aimata kavalat lavastust ja mõõdukat provokatiivsust.

Lugu mehest, kellel on kõik, mida raha eest saab, kuid kes leiab siiski uusi väljakutseid ja meetodeid oma eesmärkide saavutamiseks. Sestap võtab hiline kontorihoone külastus ootamatu pöörde, milles on Hollywoodi stiilis kähmlust, kriminaalpolitseinikke, kuulsusi ja arusaamatusi.

Viiendat põlve seto laulik Valli on elanud juba üle 40 aasta Tallinnas. Oma igapäevase kontoritöö kõrvalt jätkab naine esivanemate traditsiooni - ta laulab ja mängib pilli edasi. Valli tajub teatavat identiteedikriisi, sest pealinnas on setu kultuuriga tegelemine suuresti kunstlik ja forsseeritud. Naise unistuseks on kutsuda Petserimaal asuvasse lapsepõlvekoju oma vanavanaema, tuntud setu lauliku Martina Iro kogu suguvõsa. Ta tahab korraldada ühe õige mälestusürituse, kus vanad setu kombed taas kord ausse tõsta.

Treener Andres Sõber figureerib korvpalliareenil juba eelmise sajandi seitsmekümnendate lõpust. Tema mahlased väljaütlemised, emotsionaalne suhtlemisstiil ja selge nägemus platsil (ja ka selle kõrval) toimuvast on teinud temast ühe koloriitseima kuju Eesti spordis. Ükskõik, mida temast ka arvatakse: alates mölalõuast kuni Eesti korvpalli päästjani, külmaks ei jäta ta kindlasti kedagi.

Ameerikas sündinud eestlane, ameeriklane, koomik ja maailmakodanik Andrus Valvur tuleb oma vanemate kodumaale, et viia ellu salaunistus – esineda eestlastele eesti keeles. Andy valmistub esinemiseks põhjalikult, tutvub Eesti ja eestlastega, nende mõttemaailma ja huumoritajuga. Kakskümmend viis aastat koomikuna tegutsenud Andy on ärevuses: kas eestlastele tema esinemine üldse korda läheb ja lusti pakub.

Hommikul läheb päästja Martin tööle. Just nii nagu ta on teinud seda viimased 6 aastat, kuid täna ei ole tavaline tööpäev. 37- aastane mees jääb riikliku kärpekava tõttu tööst ilma. Nii nagu ka tema kuus töökaaslast, sest Kolga-Jaani päästekomando suletakse. Päästekomando viimane vahetus ei ole just rõõmus, kuid Martin ei ole kaotanud oma huumorimeelt.

19-aastane Martin Koppel teeb päeval põllul tööd ja üürgab traktorirooli taga Georg Otsa ja Elvis Presley laule. Martin tunneb tihti igatsust hoopis teistsuguse elu järele. Nii tunneb ka Martini töötu ema, kes istub päevad läbi endise kolhoosimaja tillukeses korteris ning vaatab koos koerake Elvisega seebikaid. Ja siis saab Martin telefonikõne tuttava-tuttavalt, kes kutsub poisi Pärnusse muusikaüritust juhtima. Millestki sellisest on ta alati unistanud! Kuid ürituseni jääva nelja päeva jooksul tuleb Martinil läbida tuhandetele eesti maanoortele tuttav takistusriba, mis koosneb lisaks töörügamisele külapoest, vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest.

Läänemere idakaldal asub üks väikene Kihnu saar. Meelis ja Raili on selle saare armastajapaar. Nad otsustavad abielluda kõiki esivanemate traditsioone, kombeid ja tavasid järgivalt ning korraldada sellele vääriline pulmapidu. Enne pidu on aga vaja veel kosjas käia, noorikumaja pidada, veimed valmistada, säärepaelad punuda ja rahvas kombe kohaselt pulma kutsuda. Kõiki neid tegemisi saadab laul, tants ja värvikas kihnu nali.

Mida vajab laps, kes on sattunud pikemaks ajaks haiglasse? Muidugi ravi ja meedikute hoolitsust, kuid koduigatsuse ja mure leevendamiseks on vaja ka rõõmu ja naeru. Selle lihtsa mõtte elluviimine aga polegi nii lihtne, sest sõltub inimeste valmidusest teha isiklik panus. Raskustest hoolimata jõuavad esimesed klounid Tallinna Lastehaiglasse väikeseid patsiente rõõmustama.