Otsingutulemused

Jaanuaris 1950 Eestis sünnijärgse kodanikuna Virumaal ilmale tulnud Rein Mikke sai pärast sundlapsendamist vanemateks NKVD töötajad ja nimeks Vladimir Levtšenkov, hiljem Aleksei Levtšenkov. Eesti sünnijärgne kodanik on sunnitud oma kodumaal elama võõra riigi kodanikuna, ainsaks isikut tõendavaks dokumendiks punapass, kuna kohus keeldus sundlapsendamist õigustühiseks muutmast. Mehe soov on taastada oma tegelik päritolu ja nimi.

Kolm noormeest, kes sündisid Nõukogude Liidus perestroika esimesel aastal ja saavad täisealiseks ajal, mil iseseisvas Eestis toimub Euroopa Liiduga ühinemise referendum, tähistavad oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva. Kolm väga erinevat pidu annavad aimu, milline on nende stardiplatvorm ellu.

Eestis asunud juutide koonduslaagrite vangid räägivad oma kannatustest aastatel 1942 - 1944. Münchenis elav proua Helga Verleger nõustub 2001. aastal külastama Eestit, et rääkida vangilaagri aastatest. Vilniusest pärit Benjamin Anolikul õnnestus Klooga laagris ellu jääda, ta elab nüüd Iisraelis. Vangilaagris viibis ka Aleksander Pikton, kes kaotas siin oma kallima. Filmis on kasutatud kaadreid Eesti Kristliku Televisiooni, Eesti Filmiarhiivi ja Eesti Televisiooni arhiividest.

Dokumentaalfilm viie noormehe rattamatkast Mongooliast Nepaali, et proovida järele, kas seiklustel on koht täiskasvanute asjalikus maailmas. Läbitav maastik on äärmiselt mitmekesine ja tingimused karmid. Ratturid puutuvad kokku põnevate kultuuride ja inimestega: Mongoolia rändkarjakasvatajate, budistlike palverändurite, Himaalaja jakikasvatajatega. Rändurid on iseloomult väga erinevad ja see kajastub ka grupisisestes suhetes. Palju enam kui igapäevased raskused mõjutavad matkajaid teated kodust.

Jälgitakse kolme sündmust: neljalapselise Eljo salapärast kadumist, vene rahvusest noormehe Jura otsinguid ja kadunuks jäänud ning tavatut meediakära tekitanud Heidi lugu. Kadumaläinute sõbrad ja sugulased kutsuvad appi nii taevaseid kui maiseid jõude: käiakse politseis järelepärimisi tegemas, külastatakse sensitiive. Tervele mõistusele vastuvõtmatu olukord päästab emotsioonid valla, isegi loomu poolest kammitsetud eestlane ei häbene näidata pahameelt ja meeleheidet, slaavi temperamendist rääkimata. Probleemfilm püstitab küsimuse: kuidas on võimalik nii paljude inimeste kadumine riigis, kus pole sõjaseisukorda ja kõik tunnevad kõiki.

Eesti iseseisvumisel tekkis ajalooliselt unikaalne olukord. Ühe riigi territooriumil elavatest inimestest suur osa ei ole - kas ei taha või ei saa olla - selle riigi kodanikud. Selline situatsioon on tekitanud nii sise- kui välispoliitilisi pingeid. Nendes poliitilistes tõmbetuultes on Eesti Vabariik arenenud 7 aastat. Esialgu, tundub, on kõik tasapisi laabunud. Film kirjeldab läbi konkreetsete inimeste meie elu ja lootusi täna ja püüab lahti mõtestada lähiminevikku ja projitseerida tulevikku.

"Kellel on Venemaal hea elada?" pealkirjastas kunagi vene poeet Nikolai Nekrassov oma mahuka poeemi. Ka praegu võib igaüks, keda huvitab see, mis toimub Venemaal, endale selle küsimuse esitada. Filmi autorid suundusid vene kirjandusklassika jälgedes 120 aastat hiljem Venemaale vastust otsima. Ent filmi vaadates saab ehk hoopis selgemaks, kellel on Eestimaal hea elada.

Soome režissööri Reijo Nikkilä nägemus Eesti venelaste elust ja nende kohanemisest Eesti ühiskonnas.

See film on inimestest, kes elavad kõikjal maailmas ning kes peavad oma kodupaigaks maalappi, mis antud neile Jumala poolt 4000 aastat tagasi. Film räägib juutidest, kes on olnud pidevalt tagaaetud, kuid kättesaamatud, alailma hävitatud, kui püsivad, sagedasti tagakiusatud, ent ometi vabad. Neid ei tunta kui juute, vaid kui ühe või teise rahva, kelle hulgas nad elavad, suuri andeid. Samal ajal jäävad nad ikkagi juutideks. Film on üles ehitatud lühikestele portreedele, mis avavad inimesi erinevates situatsioonides.

Ei eksisteeri ebaolulisi sündmusi ega inimesi. Juba 500 aastat jälgib Seja küla tamm - üks Lätimaa põlistammedest.