Otsingutulemused

Jaan Manitski toob pagulusest naasnuna oma kodukülla Viinistule tagasi seal raugenud elu. Sülelapsena koos vanematega Eestist pagenud Manitski tuleb eduka ärimehena Rootsist tagasi ja ehitab ajast puretud rannaküla taas üles. Manitski asutatud Viinistu kunstimuuseumis on leidnud endale koha eesti kunstnike teosed, vabaõhulaval ja katlamajas annavad etendusi meie lemmiknäitlejad, esinevad lauljad ja orkestrid. Tunnustatud kultuurimetseenina ei ole Manitski teinud seda rahateenimise eesmärgil, vaid siira sooviga toetada eesti kunsti ja kultuuri arengut.

Eri Klasi elu juhtmotiiv on rõõm – rõõm tööst, sõpradest, kolleegidest, eelkõige aga perekonnast ja kodumaast. See rõõm on kaasakiskuv ja ammendamatu, hoolimata sellest, et tema saatus pole olnud pilvitu. Ajaloo käik ja isiklikud kaotused, töötempo ja rahvusvaheline tuntus võivad inimese sisemises muusikas tekitada ebakõlasid. Eri Klasi kõla on jäänud puhtaks.

Filmitegijad Artur Talvik ja Priit Valkna jälgivad viie aasta jooksul Tõnu Kaljuste tegemisi ooperisaali ehitamisel Naissaarele, kunagise leiutaja Bernhard Schmidti talumaadele. Idee on pöörane, saarel puudub regulaarne laevaühendus ja elekter ning seal elab vaid kaks püsielanikku. Kes seal etendustel käima hakkab? Karismaatiline Tõnu Kaljuste tahab kõigi kiuste ja hoolimata üldsuse ning rahamaailma vastuseisust rajada sinna omanäolist kultuurikeskust, kus kohtuksid traditsioonid ja kaasaeg, ooperi kõrgstiil ja looduslähedus. Näib, et dirigendi idee on sama hull, nagu omal ajal leiutaja Schmidti loodud vastutuulelaev, ent 2006. aasta suvel saab Kaljuste unistus teoks.

NLKP 24. kongress Moskvas, Balti kett, 1985. aasta üldlaulupidu Tallinnas, Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva tähistamine, Vabaduse laul 1991 – need on vaid mõned episoodid arhiivipõhisest dokumentaalfilmist, milles jälgitakse president Arnold Rüütli tegemisi ajavahemikus 1971 – 1992. Sellesse aega mahtusid Eesti venestamispoliitika uus laine, perestroika ja taasiseseisvumine. Ellujäämine ja edukus sõltusid paindlikkusest ja kohanemisvõimest.

NSV Liidu rahvasaadikute kongress võttis just aastatel 1989-91 vastu otsused, mis võimaldasid Balti riikidel eralduda neid okupeerinud Nõukogude Liidust. Eesti poliitikute tippsaavutuseks Kremlis oli Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamine ja õigustühiseks kuulutamine. Eesti saadikute ideede levitamine Moskva rahvaesindajate seas, tihe koostöö Boriss Jeltsini ja Venemaa demokraatidega muutsidki võimalikuks kommunistliku impeeriumi rahumeelse lagunemise.Film püüab korrigeerida rahvusvaheliselt üsna laialt levinud väärkujutlust, et Balti riikide taasiseseisvumine oli mingi ime või lihtsalt õnnelike asjaolude kokkulangemise tulemus.

Eesti riigi ladinakeelset nimetust kandvas teatris Estonia põimuvad meie rahvusliku eneseteadvuse, kultuuri- ja riikluse ajalugu. Eesti Vabariigist viis aastat vanemas majas toimunud kultuuri-, seltskonnaelu- ja poliitilised sündmused annavad läbilõike eesti rahva ja tema riigi arenguloost läbi sajandi. Kes teab, kas iseseisvat Eesti riiki olekski olemas, kui ei oleks seda teatrit.

Ülevaatlik käsitlus Eesti lähiajaloost ja laulvast revolutsioonist. Kuigi filmis keskendutakse Eesti taasiseseisvumise protsessile aastatel 1987–91, vaadatakse tagasi ka Eesti okupeerimisele ja järgnenud aastakümnetele. Rohkelt on kasutatud arhiivikaadreid. Sõna saavad inimesed, kes ise sündmustes osalesid ja nende kulgu määrasid –poliitikud, laulupidude dirigendid, dissidendid ja tavalised kodanikud. Esile tõstetakse eestlaste laulupidude traditsiooni ja unikaalset kogemust end veretult vabaks laulda. Film on ingliskeelne ja toodetud rahvusvahelisele publikule.

Rein Raamatu dokumentaalfilm kerib vähehaaval lahti eesti teatrilegendi, lavastaja ja näitleja Mikk Mikiveri elu- ja loominguloo. Viimane intervjuu Mikiveriga tema Võsu kodus raamib filmilugu. Veel haigena oma eluõhtul unistas ta sellest, et tulla tagasi teatri juurde, lavastama. Mikk Mikiveri isiklik ja lavaelu on kulgenud avalikkuse silme all, aga inimesena jäi teatrimees suureks mõistatuseks, millesse ei too suurt selgust ka tema viimane pihtimuslik intervjuu. Mikk Mikiveri elu ja loomingu kohta avaldavad arvamust inimesed, kes teda hästi tundsid – pereliikmed, kolleegid ja sõbrad, paljud kultuuriloos olulised inimesed.

Mare Vint (1942) leidis oma ülimalt rafineeritud joonistusstiili juba 1970. aastatel, tema loodusvaated ja pargipildid võluvad vaatajat oma esteetilise kvaliteedi ja kergelt metafüüsiliste meeleoludega. Ta esineb regulaarselt litode, serigraafiate, tuši- ja värvipliiatsijoonistustega nii Eestis kui ka välismaal, tema töid on mitmete kunstimuuseumide kogudes üle maailma. Mare Vint oma näituse “Valitud vaated” (2004) avamise eel, ajal ja järel – joonistamas ja rääkimas oma loomingust.

Nii noorte inimeste kui riigi küpsemisel on tuntavaid sarnasusi, mida filmi tegijad otsivadki. Peategelasteks on ETV tütarlastekoori koorilauljad, kes alustasid mudilastena kooslaulmist riigis, mis oli laulu toel saavutamas iseseisvust. Film dokumenteerib ajavahemikku 1990—2004, alates laulvast revolutsioonist ja Eesti taasiseseisvumisest kuni astumiseni Euroopa Liitu. Jälgitakse tüdrukute kasvamist läbi muutusterohke aja. Filmi lõpuks on tüdrukud täiskasvanud ja Eesti riik võrdne võrdsete seas. Võtted toimusid 2002. aasta veebruarist 2003. aasta veebruarini. Kasutatud on Eesti Televisiooni arhiivimaterjale.