Otsingutulemused

1960-70ndad tõid nõukogude Eesti halli ja etableerunud kultuuripilti uue laine andekaid noori poeete ja kirjanikke, maalikunstnikke ja teatriuuendajaid. Käes oli muutuste aeg ja tunda oli vaba mõtte sündi. Evald Hermaküla alustas oma teatriteed noore, vihase geeniusena “Vanemuise” teatris, kus tõi lavale mitu siiani legendaarset lavastust. Ta oli teatriuuenduse peamine eestvedaja. Hermaküla suund oli selge – eemale tekstist ja mõistuspärasusest alateadvuse poole. Täispikk dokumentaalfilm räägib loo autori kasuisast Evald Hermakülast (1941-2000), karismaatilisest näitlejast, lavastajast ja väsimatust teatriuuendajast. Filmis segunevad lavastuslikud ja autori isiklikud mälupildid dokumentaalse arhiivimaterjaliga ning Hermaküla kaasaegsete mõtetega teatrist, elust ja surmast. Film uurib lavastaja ja kunstniku loomepsühholoogiat ja ...

Raulil ei ole siiani mobiiltelefoni, ta ei juhi autot ja ta keeldub igasugusest kiirustamisest. Ometi jõuab tunnustatud arhitekt Raul Vaiksoo alati minuti pealt nii tellijatega kohtuma, loenguid andma kui ka pöörastele väljasõitudele koos sõpradega. Raul usub, et jumaliku puudutuse osaliseks saab vaid tööd tehes ja kui inspiratsioon peale tuleb, töötab ta mitu ööpäeva järjest. Tema projekteeritud ehitisi leiab üle Eesti ja teda on tööde eest pärjatud nii Kultuurkapitali aastapreemia kui Eesti Vabariigi teenetemärgiga. Piip ühes, lemmikõlu teises käes, ei seisa karismaatiline mees aga alati taevasel pjedestaalil, vaid kõnnib sageli sõgeduse ja geniaalsuse piiril. Ta on kirglik ja pühendunud, samal ajal ...

Filmi peategelaseks on kirjanik Mehis Heinsaar, looja, kel meeldib rännata oma sisemises psühhogeograafias. Kirjanikku ümbritseb ebatavaline ja tähendusrikas loodus, ta oskab veel kõnelda loomade ja lindude keelt ning näha silmale nähtamatut. Kirjanik püüdleb läbi metsiku tihniku avarate luhtade poole, selliseid mitmepäevaseid matkasid nimetab ta ise vaese mehe palverännakuteks. Rändaja teel leiab aset seitse kohtumist, mis avavad vaatajale Mehis Heinsaare maagilist siseilma.

Film portreteerib populaarset heliloojat ja pianisti, Rein Rannapit. Tema panus Eesti muusikasse on hindamatu, kuid seejuures on tegemist väga keerulise ja vastuolulise isiksusega, kes tihtipeale lauljate ja muusikute kannatuse proovile paneb. Arvukates telesaadetes on vaataja kohtunud just sellise Rannapiga, millisena ta ennast parajasti näidata soovib. Tal on suurepärane võime tõmmata ette mask ja esitada intervjuudes hoolikalt läbikomponeeritud teksti. Kui kaamerad filmivad, läheb Rein oma rolli. Ka valmivast dokumentaalist oli tal oma nägemus, mis oli küll vastuolus filmi tegijate omaga. Neid paelus ennekõike maestro persoonina - vaadata maski taha ja näidata päris Rannapit ning aidata mõista, miks ta on kujunenud just ...

Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on Lapin just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Leonhard Lapini lapsepõlv möödub 1950ndate aastate Räpinas. 1960ndate teisel poolel, kesk sügavat nõukogude aega, läheb ta aga pealinna, et kunstiinstituudis arhitektuuri õppida. Mässumeelsest tudengist kujuneb Nõukogude Eesti esiavangardist, kes maalib, teeb graafikat ja arhitektuurijoonistusi, arhitektoone ja arhitektuuriprojekte, korraldab performance’eid ja happening’e, aga ka kirjutab ja luuletab ning loob oma arhitektuuri- ja värviteooria. Keevalise natuuriga käivad kaasas konfliktid võimudega, samuti kirglikud inimsuhted. Lapini lähiringist kujuneb välja legendaarne arhitektide sõpruskond, kellest on räägitud kui ...

"Koma" ei ole mitte ainult kirjavahemärk vaid ka Kalju Komissarovi hüüdnimi, mille lavakunstikateedri 13. lennu tudengid talle panid. Kalju Komissarov (8.03.1946-6.03.2017) on Eesti tuntud ja tunnustatud lavastaja ja teatripedagoog. Võib julgusega väita, et praegu töötab aktiivselt meie teatrilavadel just kõige enam Komissarovi õpilasi. Ta on juhtinud Eesti Noorsooteatrit 1974-1986, Viljandi Ugalat 1989-1991, TMA lavakuntikooli 1986-1995. Ta on üks Viljandi Kultuurikolledźi asutajaid ja lavakunstide osakonna juhataja. Porteefilmis näeme Kalju Komissarovi viimaseid intervjuusid ja teda meenutavad ta õpilased ja kursusekaaslased.

Dokumentaalfilm räägib loo ühest kuuekümnendate aastate mõjukaimast animaatorist Walerian Borowczykust, kelle karjäär käis üles-alla nagu ameerika mäed. Meile näidatakse, kuidas näha maailma läbi Borowczyk'i silmade. Seda, kuidas tavalisest saab kummaline ja imeline. Seda, kuidas "erootika" kaotas lääne kinos ja kujutelmades oma positsiooni "pornograafiale". Filmis astuvad üles Borowczyk'i sõbrad, kolleegid ja filmitegijad, kes tunnistavad avalikult filmi peategelase mõju oma loomingule, pidades Borowczyk't omamoodi "kaasreisijaks". Olgu viimastest siin kohal ära mainitud Terry Gilliam, Noël Véry, Andrzej Wajda, Neil Jordan, Peter Bradshaw, Slavoj Žižek jt.

Sepp Taimo Kõrvermaa, keda hüütakse Sepa Tomiks, aga ka Damaskuseks, on üks väheseid meistreid Eestis, kes valdab tehnikat, kuidas damaskuse terasest mõõka valmistada. Filmi teljeks ongi maausuliste poolt sepa käest tellitud mõõga valmistamine, algusest lõpuni. Lisaks lugu sellest, kuidas lastekodu vargapoisist ja rusikakangelasest kasvas välja meister.

Tallinna Balletikool on paljude tantsijate tee alguseks olnud juba 1946. aastast. Filmis põimub kokku kollektiivportree, andmaks edasi tantsija elu labi erinevate põlvkondade silmade. Alles oma unistuse lugu alustavate värskelt vastuvõetud õpilaste teed ristuvad lõpueksamiteks valmistuvate noorte tantsijatega. Neid jälgib plejaad kunagisi balletistaare, kes tänases päevas vastutavad inimsaatuste eest majas, kust kord nendegi teekond alguse sai. Kelle unistus jääb elama ja kelle oma kustub?

Islandi lõunarannikul keset Atlandi ookeani asub väike Heimaey saar. Kaheksa aasta eest kolis sinna Estonia teatri endine solist, lauljanna Annika Tõnuri. Eesti publiku silme alt kadus Tõnuri vaikselt nagu tolm. Islandlastele jäi omakorda tundmatuks ja parasjagu arusaamatuks tema eelnev elu Eestis. Kes ta oli, kuidas ja miks ta sinna sattus? Annika ratsionaalset ja kinnist, kuid samas emotsionaalset ja teatraalset karakterit aitavad avada tema kirjad ja intervjuud, põnevad arhiivikaadrid, pereliikmed ja kolleegid, õpetajad ja õpilased ning muidugi muusika.