Otsingutulemused

Kõik eluks vajaliku saab Mari otse loodusest. Õietolm ja kastepiisad on alati Mari menüüsse kuulunud, ehkki tütarlapse sõnul võib ka suur sõõm kopsudesse tõmmatud lillelõhna tema jaoks olla toitvam kui mistahes söök. Juba kolm suvekuud pole Mari tahket toitu puudutanud. Tema menüüsse kuuluvad vaid mahlad. Suvel magab Mari lageda taeva all. Oma päevi sisustab ta ravimtaimi ja metsaande korjates, neid kuivatades ja ravivaid tinktuure valmistades. Kes oskaks arvata, et kunagi oli see tütarlaps Playboy kaanemodell.

Külas elab Naabritüdruk, kes on nii Vanamehele kui Naabrimehele silma jäänud. Aias töötades märkab ta, et tema tegemisi jälgib unistavalt Naabrimees. Naabritüdrukust unistab kodus arvuti taga ka Vanamees. Mõlemad vanamehed järgnevad Naabritüdrukule turule. Samal ajal satuvad kodus lapselapsed pahandusse, kui nad avastavad arvutist Vanamehe pildikollektsiooni Naabritüdrukust ja saavad Vanaeide käest riielda. Viimase võimaluse Naabritüdruku südant võita saavad Naabrimees ja Vanamees suurel külasimmanil, kus vanameeste vahel läheb sõneluseks, millest kasvab välja suur külakaklus. Kui Vanamees toibub, siis kooserdab ta uimase ja purjus peaga kottpimedas enda arvates Naabritüdruku majja ning poeb talle voodisse. Hommikul ärgates avastab Vanamees aga, et on teinud suure vea ja ...

Eesti praegune piimatootmine triivib suurkarjade ja robotlautade poole. Rein Külama on truuks jäänud arhailisele väikepiimatalule. Koos naisega talitavad nad oma lehmad ise ja müüvad piima käest kätte. Juba kakskümmend aastat on Reinul rituaal – kaks korda nädalas sõidab ta läbi Maardu kivilinna ja endiste suvitusrajoonide piimaringi. Hoolimata sellest, et kaubanduskeskustesse ilmuvad toorpiima automaadid, jääb piimaringile tema võlu ja seega ka klientuur.

Tšiilist pärit, Kivi-Vigalas ja Reolas elav-tegutsev ärimees Henton Figueroa tõestab, et kõik, millest inimene unistab, võib saada tõeks. Tema tegevus hoiab elus maanurga piimatööstust, kasvatab noori mõtlema ettevõtlikult ja tõestab, et ülikalleid saunasid, mis on läbi ja lõhki Eestis tehtud, võib müüa kogu maailmas. Tundub, et ta ei märkagi enda ümber valitsevat umbusku, kibestumist ja võõraviha. Päikselise huumorimeelega sööstab ta järgmistele väljakutsetele vastu, justkui juhiks teda mingi salajane motivaator.

Noor režissöör Laura on oma tooli üles seadnud maastiku kõige kõrgemale kohale ja jagab käske võttegrupile. Oodatakse päikeseloojangut, et filmida lõpustseen. Ootamatult selgub, et kaadrisse jäävad kolm lehma, kes on köidetuna karjamaal söömas. Paanikas püütakse neid ära ajada, aga see ei õnnestu. Laura leiab hoopis teistsuguse lahenduse.

Leena jõgi, mis voolab risti läbi Venemaa, on tõeline elu allikas kõigile, kes elavad jõe kallastel. Keskjooksul on Leena kohati kuni 30 km laiune, enne suubumist Põhja-Jäämerre aga hargneb 150 km läbimõõduga deltaks. Kuid see hiiglane algab nagu iga teine jõgi nirena Baikali aheliku veerult. Esimesed kilomeetrid voolab jõgi läbi inimasustuseta taiga, mida peetakse pruunkaru kuningriigiks. Siia Siberi mändide vahele tegid ekspeditsiooni filmimehed Vassili Sarana ja Riho Västrik, kes varem on Venemaa avarusi ühiselt uurinud dokumentaalfilmides “Middendorffi jälgedes” ja “Muskusveise tagasitulek”.

2008. aasta augustis sõitis Ukrainasse Krimmi sisemaale Aleksandrovka keskkooli eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama ajalehe Postimees 23-aastane reporter Tiina Rekand. Elama asus ta Krasnodarka küla Eesti seltsi esinaise Rita Kuusk-Kadilkina juurde. Rita on Eestist Järvamaalt 1860. aastatel Krimmi rännanud eestlaste järeltulija. Krimmieestlane – ütleb ta enda kohta. 2008. aastal on Krasnodarkas veel inimesi, kes omavahel kohtudes eesti keelt räägivad. On ka paarkümmend last, kellele meeldib eestikeelseid laule laulda. Neid on lastele õpetanud kõik Eestist tulnud õpetajad, õpetas ka Tiina.

Üheks peategelaseks on 150 elanikuga Lääne-Virumaal Emumäe jalamil asuv Salla küla, kus on oma kool, küntud põllud ja korras kodud ning milles peegeldub eesti maarahva kultuur ja igapäevased tegemised. Külla on tulnud elama uusi inimesi, taastatakse talusid, tähistakse vastlaid ja jõule, tegutsevad seltsid. Teiseks peategelaseks on turismiettevõtja ja külaelu aktivist Hando Kuntro, kes on giidiks ja matkajuhiks Emumäe maastikukaitsealal. Mäe pealt vaatetornist kaugusse vaadates tuleb mehele häid mõtteid kohapealse elu edendamiseks, koostööks. Salla poe juures ringi vaadates näeb aga neid, kes tulevikule mõelda ei taha. Kokku moodustub üks kirju tervik.

Ädu ja Enn kasvatavad Läti piiri ääres asuvas kunagises Eesti suurimas Lanksaare talus eesti maakarja tõugu veiseid, nudipäiseid punasekarvalisi lehmi. Soode ja metsade keskel asuvas Lanksaares käib aeg omasoodu ja tegemistega mujal Eestis ei olda eriti kursis. Eesti maatõugu lehm ongi ainuke põhjus, mis neid kahte inimest Lanksaarest välja viib. Käiakse Eesti teistesse taludesse kostile antud lehmi üle vaatamas, viiakse talu vanim lehm Õõda Eesti Põllumajandusülikooli tudengitele õppimiseks ja uurimiseks. Kõike tehakse eesti maakarja taastamise heaks.

Maailmas on üksainus koht, kus Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piirid kokku saavad. See on Parmu nukk, kust filmitegijad oma teekonda alustavad. Piiriäärsete külade elanikud saavad üksteisega sõbralikult läbi, mõlemal pool piiri räägitakse teise rahva kohta vaid head. Oma elust räägivad eestlased, lätlased, venelased: Eesti eestlased, Läti eestlased, Eesti lätlased, läti ja eesti keelt mõistvad venelased, võrukesed, Parmu nuka rahvas, Mehkamaa mehkad, Korneti eestlased ja Koiva eestlased. Palju keeli ja inimesi. Kasutatud on viieosalise telesarja “Piiri pääl” tarvis filmitut.