Otsingutulemused

Vanemuise teatris 1976. aastal esietendunud Jaan Toominga lavastuse „Põrgupõhja uus Vanapagan“ filmiversioon ei ole lavastuse ekraniseering, pigem lavastaja ja režissööri heiastus toonasest lavastusest ning soov sulatada teatrifluidum filmikeelde. Modernse kaamerakeelega, omas ajas uuenduslikus filmis on lavapilti isegi välditud, fookuses on suured plaanid, mis kaotavad distantsi ja sunnivad vaatama tegelaste sisemusse. Kas inimene võib ja tahab õndsaks saada? Kas inimsool on tulevikku?

Filmi aluseks on osa Veljo Tormise koorilaule tsüklist "Eesti kalendrilaulud": "Mardilaulud", "Kadrilaulud", "Kiigelaulud", "Jaanilaulud". Kaamera abil on püütud vaadata maailma panteistlikku pilguga, lähtuda tavandite ürgjõulisest loomusest ja meeleolust, kus rahvapärimuste hõng on kohati väga tugev. Algusteksti loeb Ants Lauter.

Soomeugri ja samojeedi rahvaste ühisjuuri ning rännuteid otsivas-avastavas dokumentaalfilmis püütakse tungida Uurali keelkonna läteteni, jälgida soome-ugri ja samojeedi hõimude etnograafiat, folkloori ja igapäevaelu, taastada nende tuhandeaastaseid rännuteid oletatavast algkodust Siberist Läänemere ja Doonau äärde. Kamassi, neenetsi, handi, komi, mari ja karjala keele kõnelejaid on jäädvustatud nende igapäevases elukeskkonnas 1969-1970. aastail Neenetsimaal, Handi-Mansimaal, Usbekistanis, Komis, Marimaal, Karjalas ja Eestis. Filmi koondatud ja emotsionaalselt mõtestatud aines on igihaljas ning selle ajaloolis-kultuuriline väärtus vaid suureneb ajas.

Inimesena maa peale minnes on Vanapagan kindel, et töö ja allaheitlikkuse läbi on sealses elus võimalik õndsaks saada. Tema naabrimees Kaval-Ants peab seda veidruseks, mis tema isiklikke plaane siiski ei takista. Antsu abi ja nõu Põrgupõhja elu korraldamisel läheb Jürkale, tema naisele Juulale ja nende lastele väga kalliks maksma, kuid Jürkal jätkub pikka meelt ja usku oma eesmärgi saavutamisse - kuni päevani, kus Ants leiab, et enam pole tal Jürkast mingit kasu.