Otsingutulemused

Vaiksesse kolkakülla saabub vana kinomehhaanik Helmut, kes soovib näidata rahvamajas külaelanikele oma filmi. Ootamatust pakkumisest vaimustunud kultuurijuht Silvi asub filmiõhtuks ettevalmistusi tegema. Äkki hakkab külas juhtuma müstilisi asju, millele tagantjärele üritatakse Silvi ja kohaliku lihuniku abil vastuseid leida. Lavastuslike elementidega dokumentaalfilm üritab rekonstrueerida minevikku selle mitmekesisuses ja selgitada välja, mis tegelikult juhtus.

Haiglas viibiv noormees lahendab oma visioonides üksindusprobleeme, mis on tekkinud suhtlemisraskustest ümbritsevaga.

17-aastane Siim tahab oma tüdrukule jõulukingituse teha, kuid ema joob maha selleks teenitud raha. Tänaval karastunud nooruk otsustab nüüd kasutada jõudu teiste omasuguste vastu, ja see viib ta vanglasse. Ta läheb sinna kindla otsusega mitte lasta end tõmmata ülekohtu ja vägivalla sügavikku, aimamata, kui salakaval ja julm on see keeris, millesse ta sattunud on.

1949. aastal asuti teostama Stalini järjekordset hiigelprojekti - ehitama 5250 kilomeetri pikkust raudteed Obi suudmest Alaskani. Selle esimene lõik, 1500 kilomeetrit, mida ehitati üle soode ja rabade, pidi valmima nelja aastaga. Stalini surma järel ehitus seiskus. Valminud 750 km pole kunagi kasutuses olnud. Rahvas nimetab seda teed "surma teeks", sest seal hukkunud vange võib olla sadu tuhandeid ja see tee pole kunagi kedagi kuhugi viinud. Toonaseid sündmusi meenutatakse filmis mitmeti - ühed mõistavad toimunut hukka, teised aga leiavad, et olid päris ilusad ajad.

Inimene kukub ülisuurde veereservuaari ning upub. Enne surma näeb ta visiooni enda minevikust, sellest, kuidas ta uputas hiire. Film on rajatud mõttele kõigi elusolendite võrdsusest ja julmuse tagasimõjust inimesele.

Harald Meri (1917–1990) oli Eesti evangeelse luterliku kiriku vaimulik, Türi pastor ja Järva praostkonna praost. Harald Meri ja tema koduabiline Valve Klein jäid kadunuks 5. aprillil 1990. Nende surnukehad leiti hiljem Toravere karjääri territooriumilt, topeltmõrv on tänaseni lõplikult lahendamata. Film on rajatud pastori tütre Meeli Meri jutustusele ja mõrva uurimiskomisjoni tegevuse jälgimisele.

Johannes Hint (20.09.1914–5.09.1985 ) oli eesti tehnikateadlane, tehnikateaduste doktor, kirjanik Aadu Hindi vend. Tema nimel on üle 200 teadustrükise, 62 leiutist, 28 patenti. Tema leiutisi kasutatakse tänini Saksamaal, Austrias, USA-s, Jaapanis, Venemaal. Ometigi suri Johannes Hint 70-aastaselt Tallinna Patarei vanglas. Novembris 1981 vahistati ta fabritseeritud süüdistuste alusel. Sisuliselt poliitilisel protsessil mõisteti ta süüdi mitmesugustes ametialastes kuritarvitustes ja karistati 15-aastase vabadusekaotusega. Tema riiklikud autasud, aunimetus, teaduslikud kraadid ja kutse võeti kohtu taotlusel ära ning kogu tema vara konfiskeeriti.

Filmilindile kraabitud ja värvitud ekspressiivne autorinägemus haigest ühiskonnast. Sisevaade eksistentsist looduskauges labürindis, tagurpidi pöördunud püramiidis. Alateadvus peegeldab bürokraatide vallutusretke kummalise rähnmehe pärusmaale, tema elukeskkonda ja universumisse - linnupuuri.

Vasakpoolsete poliitiliste vaadetega akadeemik Hans Kruus (1891–1976) töötas pärast sõda kõrgetel riiklikel ametikohtadel: ta oli Eesti NSV välisasjade rahvakomissar ja hiljem Eesti NSV teaduste akadeemia esimene juht. Tema karjäär katkes, kui ta langes 1950. aastal stalinliku repressiooni käigus kodanliku natsionalistina põlu alla. Kasutatud on ENSV filmi-, foto- ja fonodokumentide riikliku keskarhiivi materjale nõukogude korra algusaastate sündmustest Eestis.

Täiskasvanuile suunatud joonisfilm "Lend" on mõtteliseks jätkuks režissöör Avo Paistiku eelnevale filmile "Hüpe" (1985). "Lennu" filosoofiline üldistus põhineb aga kõrgemal abstraheerituse astmel ja on seega mitmeplaanilisem. Film kõneleb metafoorses ja kujundirikkas keeles inimese unistuse ja eneseteostuse raskest ja vastuolulisest vahekorrast.