Otsingutulemused

Hommikul läheb päästja Martin tööle. Just nii nagu ta on teinud seda viimased 6 aastat, kuid täna ei ole tavaline tööpäev. 37- aastane mees jääb riikliku kärpekava tõttu tööst ilma. Nii nagu ka tema kuus töökaaslast, sest Kolga-Jaani päästekomando suletakse. Päästekomando viimane vahetus ei ole just rõõmus, kuid Martin ei ole kaotanud oma huumorimeelt.

Urbaniseeruva inimese ja looduskeskkonna suhted muutuvad üha probleemsemaks. Võibolla on ülemaailmne keskkonnakriis linnastuva elukeskkonna kriis, meie harjumuste, ootuste ja väärtuste kriis? Film peegeldab harjumuspärase maailma lõppemise aimdust New Yorgi alati pulseerivatel tänavatel; Türgis, iidses Hasankeyfis, mille ajalugu ulatub linnakultuuri algusaega, vanasse Mesopotaamiasse; Kambodža südames laiuva Tonlé Sapi järve kalurikülades ja Freiburgi ultramoodsas ökolinnaosas Lõuna-Saksamaal Vaubanis. Neli maailma paika, neli näidet sellest, kuidas inimene muudab keskkonda ja keskkond mõjutab omakorda inimest ja tema identiteeti.

Eestis pole kunagi olnud oma tsirkust. Pole tsirkusetraditsiooni ega ka tsirkusekultuuri. Aga meil on Lauri Viikna. Tema sooviks on luua Eestis ka lõpuks oma tsirkus. Tsirkus Estonia! Paraku ei ole selleks soodsad ei üleüldine meelestatus ega majandusolud. Lisaks majanduslikule kitsikusele kimbutavad Viikna tsirkust ka loomakaitsjad, kellele ei meeldi, kuidas tsirkuses loomi koheldakse. Energilised noored loomaõiguslased sõidavad tuuril sabas ja korraldavad tsirkusetelgi juures pikette, kutsudes üles tsirkust boikoteerima. Nii on ka politseil asja tsirkusetelgi juurde. Füüsilist vastasseisu annab lahenda, aga kuidas tulla toime lepitamatu maailmavaatelise vastasseisuga?

Õnnetud ja õnnelikud Eestis aastal 2010. Kunstnik Minna Hint on aastaid laias maailmas õnne otsinud. Tagasi koju tulles näeb ta, et enamik tema sõpru, noored inimesed, on mustas masenduses. Samal ajal alustab Eestis tegevust maailmas ainulaadne Õnnepank, mille eesmärk on teha kõik eestlased õnnelikuks. Mis on eestlase jaoks õnn, kuidas saada õnnelikuks ja õnne hoida?

Väikesele, suletud kogukonnaga Ruhnu saarele asub tööle noor õpetaja Kadri. Tema peamiseks ülesandeks saab õpetada kõige pisemaid lapsi 1. ja 2. klassis, mõlemas käib üks õpilane. Samal ajal püüab Kadri sisse elada saare ellu ja mõista isolatsioonis elavate külaelanike kummalisi kombeid ning väikesi veidrusi.

Moskva režissööri Aljona Polunina dokumentaalfilm vaatleb Venemaa 2008. aasta presidendivalimisele eelnenud kirglikku aastat läbi poliitilise opositsiooni võitluse. Sündmused algavad 2007. aasta hakul, endised marurahvuslikud radikaalid (limonovlased) muutuvad Putini ja Medvedevi võimule vastanduva liikumisena arvestatavaks jõuks. Ühinenud opositsiooni Teine Venemaa katse võimule tõusta kukub aga läbi, presidendiks valitakse presidendiks Medvedev. Kaks peategelast, Anatoli ja Andrei, võiksid olla mässajate ja revolutsionääridena juba veterani staatuses. Nende kompromissitus võib neid viia kas barrikaadidele või kloostrisse, kuid mitte iialgi koostööle võimuga.

Ülo Kirs on 60 aastat oma elust elanud leprosooriumides, ühiskonnast eraldatult ja välja heidetuna. Meedik Anne Sarv on alates 1960. aastast pühendunud leeprahaigete ravimisele. 1963. aastal viis konflikt Kuuda leprosooriumi peaarsti Arno Sarvega leeprahaige Ülo Kirsi Lätimaale Talsi leprosooriumisse. 1977. aastal surnud peaarsti abikaasa Anne Sarv ja Talsis elav Ülo Kirs meenutavad 43 aasta taguseid sündmusi täiesti erinevalt. Filmis on kasutatud ulatuslikku leepra-ainelist arhiivimaterjali.

2005. aasta veebruari esimesel nädalal saabus kunstiinimeste meiliboksidesse teade: "Eesti metalli kuulsaim tüdrukutebänd F.F.F.F. läheb laiali! Pärast oma viimast esinemist 2005. aasta jaanuaris Iirimaal otsustas grupp F.F.F.F. koosseisus Kristi Paap, Kaire Rannik, Berit Teeäär, Ketli Tiitsar ja Maria Valdma, et senisel kujul pole nende ühisloomingul enam mõtet." Dokumentaalfilm portreteerib ligi kümme aastat koos tegutsenud rühmituse F.F.F.F. (Fun For Five Females) kuulunud kunstnikke ja avab laialimineku tagamaid. Palju juttu ja segaseid tundeid nagu iga lahutuse puhul.

Andres Söödi film on pühendatud Eesti Relvagrenaderide Narva pataljonile, kuhu kuulunud sõdurid võitlesid Teises maailmasõjas Eesti iseseisvuse eest. Pataljoni raudvaraks olid need eesti mehed, kes 1942. aasta sügisel astusid vabatahtlikult Eesti Leegioni, et pärast eeskujulikku väljaõpet võidelda SS-diviisi Wiking koosseisus idarindel Nõukogude vägede vastu. Rasked kaotusterohked lahingud Ukrainas ja Sinimägedes tegid pataljonile nime. Et Eestis teistkordset nõukogude okupatsiooni ei suudetud ära hoida, polnud enam nende teha.