Otsingutulemused

Peteri tuleb tagasi vanematekoju, et paluda vend Jakobilt abi oma võlgade likvideerimiseks. Vend keeldub, sest selleks tuleks maha müüa vanaisa mets. Nii põrkuvad kaks maailma — küla ja linn, väljasurev ja pulbitsev. Loo arenedes vahetavad vennad mõneski mõttes pooled, hindavad oma senise elu ümber. Peter jääb maale ja Jakobi otsustab linna minna. Elu tänases Eestis, kus maaelu kaob: poed, bussiliinid, koolid pannakse kinni, inimesed peavad linnadesse või vallakeskustesse kolima. On metsaküla ja koolimaja, kodu ja lapsepõlv. On viis õnne otsivat inimest. On õnn. Alati seal, kuhu viimasena vaatad.

Dramaatiline lugu armastusest, lukus ustest, näotust vargast, haavatud kurest, kadunud laptopist ning õdedest O’Keydest, kes on virtuaalsed prostituudid... Filmis ei ole Gabriella Ferrit, kuid on peaaegu happy end.

Jaan Klõšeiko (1939) on fenomen eesti kultuuris. Lõpetanud ERKI maalikateedri möödunud sajandi kuuekümnendatel, sukeldus ta ajakirjandusse ja temast sai raamatukujundaja. Tema tõeline kirg on aga fotograafia ja ta on järjekindlalt jäädvustanud Eesti kultuurielu sündmusi: tema fotoarhiiv sisaldab kümneid tuhandeid fotonegatiive. Ääretult joviaalne, mõnusa huumorimeelega ja alati kordumatu boheemlik Jaan Klõšeiko viib filmigrupi kaasa jalutuskäigule Tallinna vanalinna tema töö- ja saatusepaikadega seotud majade marsruudil ning kõneleb oma elufilosoofiast. Klõšeikost ja tema loomingust räägivad kunstiajaloolased ja kunstnikud.

Reginleif on intelligentne teismeline tütarlaps, kelle vanemad on juba aastaid lahus elanud. Ta vanemad ei ole just kõige tavalisemad inimesed, mõlemad on eesti punkroki pioneerid 1980ndaist: Anu ja Tõnu Trubetsky. Kahe kodu vahel liikudes ja palju üksi olles on Reginleifist saanud tugeva ja terve eneseteadvusega noor neiu.

Jaanuaris 1950 Eestis sünnijärgse kodanikuna Virumaal ilmale tulnud Rein Mikke sai pärast sundlapsendamist vanemateks NKVD töötajad ja nimeks Vladimir Levtšenkov, hiljem Aleksei Levtšenkov. Eesti sünnijärgne kodanik on sunnitud oma kodumaal elama võõra riigi kodanikuna, ainsaks isikut tõendavaks dokumendiks punapass, kuna kohus keeldus sundlapsendamist õigustühiseks muutmast. Mehe soov on taastada oma tegelik päritolu ja nimi.

Aristokraatliku hoiakuga Einar Laigna (1937) on väga mitmeplaaniline mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teoloogiks, sõjaajaloolaseks, sõduriks ja sepaks. Laigna räägib avameelselt ja pikalt endast, oma arengust isiksusena. Tema kõikehõlmavavast monoloogist hoovab eneseusku ja totaalset enesekindlust. Eesti kaitseväe peainspektor Laigna võtab vaheldumisi sõduri, preestri, filosoofi ja võluri, kuninga ja käsitöölise hoiaku, mõtestades maailma ja iseennast.

Vähihaiguse tõttu tehti Ehale 13 aasta jooksul 15 operatsiooni, ta sai keemia- ja kiiritusravi. Kuid tema elurõõm ja elamise jõud on püsima jäänud. Ta on erakordne juhtum eesti onkoloogide praktikas. Filmis saavad sõna Eha ravivad arstid Avo Viiard, Jaan Kelk, Aivar Tilk ja Ants Vaar, kes tunnevad heameelt, et Eha on suutnud oma haigusega nii kaua vastu pidada. Eha positiivset ellusuhtumist toidab ka suur armastus Mati, kellega kohtuti siis, kui mõlemal olid selja taga elus rasked ajad. Elurõõmus ja optimistlik naine keskendub lihtsatele, püsivatele eluväärtustele, naudib elu pereringis ja toimetab aktiivselt tööl, mõtlemata kogu aeg rängale haigusele, mis teda iga ...

Lugu vaikivast Poisist, kes saadetakse saar-polügoonile endise koloniaalmisjonäri Jakubi juurde ravile. Jakub on saarel ainuke tsiviilelanik, kes peab öiste pommirünnakute ajal vaatlusi tegema ja tulemused telefoni teel staapi raporteerima. Vaatlustorn asub varemeis kiriku tornis, mille Jakub on kohandanud silo tegemiseks. Misjonär - vana hobune - sõtkub tornis silo, koori all kirikus on mesitarud, koori peal orel, mille taga Jakub koraale laulab ja Poiss lõõtsa tallab. Kodus, vanas lennukiangaaris tõlgib Jakub Vergiliuse "Georgicat" ladina keelest suahiili keelde, et siis see raamat ükskord Aafrikasse masaide juurde toimetada. "Ja siis tuleb rõem... Ja rahu... Ja rikkus tuleb ka..." Sulev Keedus, filmi režissöör

"Kellel on Venemaal hea elada?" pealkirjastas kunagi vene poeet Nikolai Nekrassov oma mahuka poeemi. Ka praegu võib igaüks, keda huvitab see, mis toimub Venemaal, endale selle küsimuse esitada. Filmi autorid suundusid vene kirjandusklassika jälgedes 120 aastat hiljem Venemaale vastust otsima. Ent filmi vaadates saab ehk hoopis selgemaks, kellel on Eestimaal hea elada.

Omanäolise stiili, vormikeele ja tüpaažidega maalikunstnik Jüri Arrak (1936) on tähistamas oma 60. juubelit. Filmiamatöör Tõnu Aru jälgib Arrakut tema maakodus Läänemaal, Tallinna linnakodus ja ateljees, näituse avamisel ja Tartu Ülikoolis loengut pidamas. Kunstnik avab maalide sünni tagamaid ja räägib oma suguvõsast. Arraku loomingu üle mõtisklevad kunstnikest kolleegid Tõnis Vint, Enn Põldroos, Heinz Valk ja Leonhard Lapin. Filmi lõpetab valik Jüri Arraku maale juubelinäituselt Tallinna Kunstihoones.