Otsingutulemused

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

Eesti praegune piimatootmine triivib suurkarjade ja robotlautade poole. Rein Külama on truuks jäänud arhailisele väikepiimatalule. Koos naisega talitavad nad oma lehmad ise ja müüvad piima käest kätte. Juba kakskümmend aastat on Reinul rituaal – kaks korda nädalas sõidab ta läbi Maardu kivilinna ja endiste suvitusrajoonide piimaringi. Hoolimata sellest, et kaubanduskeskustesse ilmuvad toorpiima automaadid, jääb piimaringile tema võlu ja seega ka klientuur.

Väike kihnu poiss Rasmus on mures kodusaarestiku lindude pärast. Mustad linnud kormoranid, keda kihnu keeles kutsutakse kormonautideks, on vallutanud ümbritsevad laiud ja kihutanud sealt minema teised sulelised. Ka kosklaid, kes olid varem kihnlaste majasõbrad, on looduses oluliselt vähemaks jäänud. Nende peamisteks vaenlasteks nii Kihnus kui ka Manijal on varesed. Koos vanaisa Jukuga, venna Raimondi ja naabritüdruk Engeliga, aga ka saarevaht Arvoga askeldab Rasmus selle nimel, et Kihnu saarestiku linnuriigis oleks kõigil võimalus pesitseda ning poegi kasvatada.

Kaamera jälgib ühte Tallinna kiirabibrigaadi nende kõige raskema, 24-tunnise vahetuse jooksul: 31. detsembrist 1. jaanuarini. Brigaadijuht Martti (50), õde Heiko (22) ja autojuht Meelise (46) silme läbi näeme kiirabitöö nii nähtavaid kui ka varjule jäävaid külgi. Mis paneb meedikut, kes töötab niigi kahel kohal korraga, ennastsalgavalt rabama ajal, mil peaaegu kogu Eesti pidutseb?

Avaneb kauge ja tundmatu argipäev Helmandi provintsis Afganistanis, kus eesti poisid elavad missioonist missioonini, trotsides päevast kõrbepalavust ja öist külma, alalist stressi ja painavaid hirme. Kaks aastat tagasi missioonil jala kaotanud Andrei pingutab kogu hingest, et oma verevendadega sõjatandril taas ühineda. Ühe mehe vankumatu tahe vastandub Afganistanis teenivate sõdurite pingelise töö ja inimliku hirmuga endagi jalast ilma jääda. Mis viib noori mehi Afganistani tagasi, juba neljandat või viiendat korda eluga riskima? Lugu sõduri vastutusest oma rahva, omaste, relvakaaslaste, afgaanide ja iseenda ees.

19-20. sajandi vahetusel rändas Eestimaalt Siberisse tuhandeid ümberasujaid, sealhulgas umbes 5000 setot. Siberi setode suurimaks keskuseks kujunes Haida küla Krasnojarski krais. 2012. aasta aprilli lõpus viis järjekordne uurimisretk Haida külla pärimust koguma eesti folkloristid Anu Korbi ja Andreas Kalkuni. Vahur Laiapea jäädvustab kohtumisi külaelanikega. Setu memmed jutustavad oma elust, joovad samagonni ja leelutavad laulda. Haida külas on algamas ka ettevalmistused 9. mai võidupühaks: koolis harjutatakse võitu ülistavate luuletuste lugemist.

Poeetiline dokumentaalfilm lõunamaise temperamendiga kunstnikust Jaan Paavlest (1940 – 2010), kes on olnud skandaalne Eesti poeet ja peformance’i-kunstnik juba aastakümneid. Jaan valmistab ette oma 70. juubeli näitust “Alati on alati”, töötab viimase maali kallal ja unistab isiklikust ateljeest. Kuidas sünnib looming ja millele vastab kunstniku olemus? Peategelase ja tema sõbra Leo arutelude kaudu tõstatuvad elufilosoofilised küsimused. Sattudes mõneti koomilistesse ja ootamatutesse olukordadesse, interpreteerivad nad maailma täiesti teistmoodi, kui seda näeb tavainimene.

2001. aastal alustas Tallinna Läänemere Gümnaasiumis tööd esimene keelekümblusklass, kus vene rahvustest õpilased hakkasid süvendatult õppima eesti keelt. 2003. aasta kevadel tehti kolmandat klassi lõpetavate laste elust dokumentaalsarja „Keelekümblejad“. 2007 läksid filmitegijad õpilaste juurde tagasi. Valmis dokumentaalfilm „Keelekümblejate kaks kevadet“. Kevadel 2012 ollakse taas jälgimas noor keelekümblejaid, kes on lõpetamas gümnaasiumi. Kokku saab film ühe põlvkonna kasvamisest ja arengust kahes keeleruumis.

Võrumaal Kütiorus on pikki aastaid pidanud veskimehe ametit Aleksander Zupsmann. Oru põhjas voolaval Iskna oja ääres töötas vanasti tosin veskit, praegu on töökorras neist veel Küti Mäeveski. 96-aastane veskimees meenutab möödunud aegu ja näitab ette, kuidas 150-aasta vanune veski töötab. Kunagi oli veskiõu viljavankreid täis, nüüd on ümberkaudsed põllud võsastunud ja talud tühjad. Aleksander unistab, et ehk tuleb kunagi aeg, kas 20 või 50 aasta pärast, mil põllud jälle üles haritakse ja Kütiorgu elu tagasi tuleb.

2010. aasta oktoobri lõpp Afganistanis. Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekoolis õpivad eriti vaeste perede lapsed. Enamikes kodudes kasvatavad emad lapsi üksinda – isad on tapetud või pikkade sõja-aastate jooksul sandistatud. Filmitegijad paluvad tüdrukutel mõelda oma senise elu kõige ilusamatele ja kõige raskematele lugudele, mis võiksid filmi jõuda. Kahe nädala jooksul räägivad tüdrukud oma elust ja kutsuvad kodudesse ka oma emade lugusid kuulama. Laste ja emade lood on valusamast valusad, kõiki lugusid varjutab sõda.