Otsingutulemused

“Nadja” on maagiline-realistlik lugu eneseotsingutest. Edukas ärimees Janus otsustab keset järjekordset rutiinset tööpäeva minna eneseotsingutele. Ta vajab ellu uut hingamist, kuid teadmata täpselt mida ta otsib, kohtab ta Nadjat, kes näitab talle elu lihtsamat poolt. Kui Janus lõpuks teda veidike tundma õpib, saab ta aru, et Nadja ei ole päris see, kellena ta talle algul tundus.

Animatsioonfilm "Tik-tak" visualiseerib aega, aja fataalsest olemust. Rõhutamaks aega kui metafüüsilist nähtust, saab filmi kujunduses olema rohkesti vanu kellasid ja nende osasid. Kõigile meile on antud “oma aeg”, kuid meie aeg koosneb tegelikkuses tuhandest erinevast “ajast” – nii on isegi igal rakul meie kehas oma konkreetne aeg elada ja surra.

Portreefilm helilooja ja muusikapedagoog Ester Mägist liigub mälus ja muusikas. 1922. aastal sündinud helilooja on muusikat kirjutanud ligi kuus aastakümmet, tema traditsioone austav helikeel on ka uuenedes säilitanud isikupärase alalhoidlikkuse. Ester Mägi meenutab oma elu, mõtiskleb muusikast. Kui tervis lubab, on ta oma teoste proovidel ja esitlustel kohal ning annab “helipruukijatele", nagu ta interpreete nimetab, väärtuslikku nõu ja tagasisidet. Ester Mägi olevat väikese koolitüdrukuna õpetajale ütelnud, et tema tahab suurena saada Miina Härmaks. Sai aga hoopis Ester Mägiks.

Mart Kuurme on elupõline füüsikaõpetaja. 2013. aasta 21. oktoobril saabub ta Põhja-Ghanas asuvasse Kongo külla, et õpetada vabatahtlikuna füüsikat ja astronoomiat kohalikele lastele. 3. novembril on Ghanas oodata päikesevarjutust. Mart teeb selleks hoolega ettevalmistusi: hilisõhtused tähistaeva vaatlused, füüsikatunnid kohalikus keskkoolis. Taustal kohalike inimeste elu, mida tihti saadab tants – tantsitakse lõikuspeol, tantsivad lesed, kes käima saanud sheavõitootmise, tantsitakse jalgpallivõistlustel ja ka matustel. Tantsitakse isegi kirikus. Mart lähebki kirikust otse päikesevarjutust vaatlema. Varjutus on alanud varem, kui Mart oodata oskas.

Väike kihnu poiss Rasmus on mures kodusaarestiku lindude pärast. Mustad linnud kormoranid, keda kihnu keeles kutsutakse kormonautideks, on vallutanud ümbritsevad laiud ja kihutanud sealt minema teised sulelised. Ka kosklaid, kes olid varem kihnlaste majasõbrad, on looduses oluliselt vähemaks jäänud. Nende peamisteks vaenlasteks nii Kihnus kui ka Manijal on varesed. Koos vanaisa Jukuga, venna Raimondi ja naabritüdruk Engeliga, aga ka saarevaht Arvoga askeldab Rasmus selle nimel, et Kihnu saarestiku linnuriigis oleks kõigil võimalus pesitseda ning poegi kasvatada.

Kas raudteeromantikast on tänasesse on jäänud kõigest sõnapaar? On rong sõiduvahendina Eestis jagamas oma eelkäija, hobuse, väljasuremisele määratud saatust? Kohtume filmis mehega, kes ametilt raudteeohutuse spetsialist, kuid hingelt iluotsija. Sündinud ja kasvanud raudteelaste perekonnas, kaotanud traagilise rongiõnnetuse tagajärjel oma lähedase ja pagedes tänagi aeg-ajalt oma vanematelt päritud raudteeputkasse elu üle järele mõtlema, kehastab Ivo kõike seda, millest raudtee-romantikud eelneva pooleteist sajandi jooksul rääkinud on.

Kaamera jälgib ühte Tallinna kiirabibrigaadi nende kõige raskema, 24-tunnise vahetuse jooksul: 31. detsembrist 1. jaanuarini. Brigaadijuht Martti (50), õde Heiko (22) ja autojuht Meelise (46) silme läbi näeme kiirabitöö nii nähtavaid kui ka varjule jäävaid külgi. Mis paneb meedikut, kes töötab niigi kahel kohal korraga, ennastsalgavalt rabama ajal, mil peaaegu kogu Eesti pidutseb?

Eestis tegutsev liikumine Tour d'ÖÖ koondab jalgrattaaktiviste, kes korra kuus vallutavad linnaruumi. Suures grupis geriljarännak mööda Tallinna õhtuseid tänavaid loob sõitjatele üleva meeleolu. Metsateel kulgeva filosoofi jaoks on jalgratas kui tajuinstrument, teadvuse avardaja. „Kui jalgratta oleksid leiutanud tiibeti mungad, oleksid nad seda eelkõige kasutanud kui meditatsioonivahendit,“ ütleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Jalgratas kui mõtlemise vahend on oluline erinevatele loojatele. Jalgratturite eneseteadvuse kasv on suurenenud ülemaailmselt. Homo pedalis – need on inimesed, kes vaatlevad maailma jalgrattasadulast. Nende kõigi jaoks on ratas igapäevane tarbeese. Ja siis midagi veel. Võimalus olla vaba. Nad on väga erinevad inimesed, kuid jalgratas ühendab neid.

Avaneb kauge ja tundmatu argipäev Helmandi provintsis Afganistanis, kus eesti poisid elavad missioonist missioonini, trotsides päevast kõrbepalavust ja öist külma, alalist stressi ja painavaid hirme. Kaks aastat tagasi missioonil jala kaotanud Andrei pingutab kogu hingest, et oma verevendadega sõjatandril taas ühineda. Ühe mehe vankumatu tahe vastandub Afganistanis teenivate sõdurite pingelise töö ja inimliku hirmuga endagi jalast ilma jääda. Mis viib noori mehi Afganistani tagasi, juba neljandat või viiendat korda eluga riskima? Lugu sõduri vastutusest oma rahva, omaste, relvakaaslaste, afgaanide ja iseenda ees.

19-20. sajandi vahetusel rändas Eestimaalt Siberisse tuhandeid ümberasujaid, sealhulgas umbes 5000 setot. Siberi setode suurimaks keskuseks kujunes Haida küla Krasnojarski krais. 2012. aasta aprilli lõpus viis järjekordne uurimisretk Haida külla pärimust koguma eesti folkloristid Anu Korbi ja Andreas Kalkuni. Vahur Laiapea jäädvustab kohtumisi külaelanikega. Setu memmed jutustavad oma elust, joovad samagonni ja leelutavad laulda. Haida külas on algamas ka ettevalmistused 9. mai võidupühaks: koolis harjutatakse võitu ülistavate luuletuste lugemist.