Otsingutulemused

Filmis tuleb esile erakordse laulja kaks poolust, tema enda ülim tagasihoidlikkus oma võimete suhtes ning samas meenutajate vastupidised, tihtipeale superlatiivsed arvamused Otsast. Neist kahest poolest kokku moodustubki filmi jooksul arusaam, millise isiksusega täpsemalt tegemist oli. Osa filmist võtavad enda alla intervjuud Eesti, Soome ja Venemaa lauljatega, kes kunagi Georg Otsaga koos teatri- ja kontserdilavadel esinesid. Vaatluse all Georg Ots ooperi-, opereti- ja kontserdilauljana. Filmi kannavad Georg Otsa arusaamised enda kui laulja ja näitleja võimalustest, mõtted oma loomingust, võtmerollide – Jevgeni Onegini, Don Giovanni, Jago, Rigoletto, Deemoni – ainulaadsus ja omapära, temaga koos esinenud rahvusvaheliselt tuntud lauljate ning dirigentide ja teatriteadlaste ...

Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kus on kirjas reaalsed sündmused ja isikud Vahingu enda subjektiivses interpretatsioonis. Seal kajastatakse Tartu kultuurielu, armuseiklusi, boheemlikke olenguid ja vaimseid otsinguid. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piirideületamine. Kunsti ja elu vahel Vahing selget piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. Sellist provotseerimist nimetas Vahing Spieliks ehk mänguks. Me näeme loojat, kes on teinud disharmooniast endale inspiratsiooniallika, kes "tunneb armastuses suurimat piina". Hirmu end armastuses kaotada. Inimest, kes tajub armastuse suurt jõudu ja vastab sellele alateadlikult disharmooniga. Vahingu päevaraamatu läbivaks teemaks on elu ohverdamine kunsti nimel. Elu, kus põleb ära olme, ...

Portreefim vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest. Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. "Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult", kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. "Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad."

Trillerlike elementidega psühholoogiline draama räägib kahe tegelaskuju taaskohtumisest. Ühine teekond läbi talvise maastiku sunnib avama aastate eest toimunud vägivaldse sündmuse põhjused. Lahendamata minevik juhatab tegelased valiku ette, mis määrab nende mõlema tuleviku.

Freddy Grenzmann on Eesti viimane rokkstaar, punk-rock ansambli Psychoterror laulja ja poeet. Freddy kohta võib tunnustavalt öelda, et ta ei ole normaalne – ei laval, ega elus. Freddy looming ja elu on samaväärsed – tal on alati kõik mängus. Freddy teeb huvitavaks mitte seltskondlik või tekstuaalne mängumõnu, vaid mängupandu suurus, täielik enesekaotuse võimalikkus ja aimatava inimliku või metafüüsilise ahastuse sügavus. See on lugu viimasest ehedast rokkstaarist ja poeedist, tema tööst ja ühe punkansambli anatoomiast.

Portreefilm Pallase koolkonda kuuluvast Heldur Viiresest jälgib vanamoelist kunstnikku toimetamas oma Tartu ateljees ja koos õpilastega vabariigi aastapäeva tähistamas, nii ateljees kui ka Võrumaa looduses maaliõpilasi juhendamas ning galeriis näitust avamas. Filmi täidavad kunstniku ja tema kaaslaste meenutused oma eluteest, vangistamisest ja armastusloo algusest, pallaslastest ja vabaateljee taasavamisest. Vanameister avaldab ka mõtteid kunsti loomisest ja oma kunstnikupositsioonist ühiskonnas. Lugu õpetajast, õpilastest ja neid ühendavast kunstiarmastusest.

Kuidas jutustada kunstnikust, kes elas 100 aastat tagasi? Võib-olla räägib kunst ise oma loojast ja sellest piisab? Mis on meie jaoks tähtsam – inimene ise, tema maailm või tema looming? Heino Elleri elulugu avaneb läbi tema abikaasa Ellu Elleri käsikirjaliste ülestähenduste. Heliloojat ja õpetajat meenutavad Heljo Sepp, Valter Ojakäär, Jaan Rääts, Arvo Pärt, Ivalo Randalu, Avo Hirvesoo, Olev Sau, Alo Põldmäe, Igor Garšnek, Jaak Ojakäär, Eri Klas, Tõnu Kaljuste. Kõlab Elleri muusika, näeme arhiivikaadreid ja fotosid Heino Ellerist ja tema ajast. Dorian Supini muusikaline eluloofilm heliloojast ja õpetajast Heino Ellerist on ühtlasi ka eesti kultuurilugu oma dramaatiliste ja helgete hetkedega.

Meteoroloog Vello Park elas 1982. aastal Antarktika kõige karmimas polaarjaamas Vostok üle elektrijaama põlengu. 20 ekspeditsiooniliiget jäid põlengu tõttu valguse ja soojuseta, väljas oli üle 70 miinuskraadi, tulekul oli kuid kestev polaaröö. Põlengus hukkus üks meeskonnaliige. Rasketes oludes lõhenes meeskond kaheks, Vello oli nagu hingekarjane kahe leeri vahel. 27 aastat hiljem kohtub Vello ekspeditsioonikaaslastega Peterburis, et meenutada juhtunut ja siluda kunagisi lahkhelisid. Mehed pole selle traagilise öö järel alanud hõõrumisest siiani üle saanud.

See oli aeg, mil joodi Žiguli õlut ja läbi segajate kuulati Ameerika Häält ning muusikat Radio Luxembourgist. Kohale jõudsid hullutavad hitid biitlitelt ja rollingutelt, mida jäljendades tekkis uusi eriilmelisi bände. Toimus esimene rokkfestival kinos Kosmos, Prahas lõid korda nõukogude tankid, kuskil Ameerikas tõstsid hipid armastuse ja rahu oma lipukirjaks. Nõukogude Liidus sulas ja läänes kääris. Ajastu vaim peegeldub ka praeguste rääkijate Ivo Linna, Jüri Lina, Aleksander Mülleri ja teiste jutus. Peeter Brambati filmjutustus neist, kes esindasid tollast kontrakultuuri. Põimuvad katked tolle aja amatöörfilmidest, vanad fotod ja helisalvestused.

President Lennart Meri kuju põlvkonnakaaslaste mälestustes. Kõnelevad Ain Kaalep, Erast Parmasto, Andres Tarand, Veli-Olavi Klami, Aleksandr Bertelov, Ignar Fjuk ja Eino Tamberg. Kaasteeliste pilgu läbi püütakse üles leida need rajad, mis tegelikkuses on juba kinni kasvanud, ja tabada seda mõtet, mis sündinud neil teedel. Eesti esimene 3D dokumentaalfilm.