Otsingutulemused

Tehke lahti turvavöö, seadke kiiruseks 25 km/h, hoidke auto uksed lahti ja meie sõit võib alata! Me kihutama mööda jääteed, mis on justkui peegeldus tänapäeva maailmast. See on mõranenud, ohtlik, käänuline, ettearvamatu. Selle tee nähtavus on madal. Ometi on see ainus tee, mis meil on. Dokumentaalfilmi tegevus toimub Eesti põhja- ja läänerannikul, kus talvine jääteede kasutamine on Eesti sajanditevanune traditsioon, mille kohaselt avatakse jäätee igal aastal autodele ja jalakäijatele. Jäätee on aga nagu kummitustee – keegi ei tea, millal ja kuhu see täpselt tekib. See sõltub talvest. See sõltub jää paksusest. See sõltub inimeste võimalustest. Dokumentaalfilmi peategelane on jäätee valvur ...

Looduse lõputus ringkäigus on kõigil oma ülesanne - taimedel, seentel, putukatel ja loomadel... Nad leiavad alati oma tasakaalu, rütmi ja kooskõla. Seitsme aasta jooksul filmilindile üles võetud film viib meid Eesti kodudesse, kus elatakse eemal maailma kaosest, looduse poolt etteantud rütmis. Aga inimliku loovuse südames on alati peidus üks pisike vastuhakk, mis ei taha järgida seda, mis on meile ette kirjutatud. DokumentaalfIlm loob vaatajale ruumi, kus on hea mõelda ja tunda, mida annab inimesele kontakt loodusega ja mis võiks juhtuda, kui see kaob.

Kaasaegne film naistest, kes suitsusauna kaitsvas pimeduses kokku tulevad, oma sügavamaid saladusi jagavad ning kehasse kogunenud häbi ja valu maha pesevad. Film tutvustab ka Vana-Võromaa suitsusauna kombestikku ("savvusanna kombõ"), mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

Film tutvustab nn. Kunda lahe looduskaitselugu 1992.-1993. aastal, kui tõkestati Kunda sadama kaks laienemisplaani - 1992. aasta talvel Letipeale ja 1993. aasta talvel Toolsele. Kuni lõppkokkuvõttes jäi sadam ajaloolisse paikka.

Dokumentaalfilm portreteerib hinnatud laulupidude dirigenti ja muusikaõpetajat Lydia Rahulat, kes on lastesse muusikaarmastust süstinud juba üle viie aastakümne. Kuid tema elutöö on siiski Tallinna Poistekoor, kus Lydia taktikepi all on meesteks sirgunud mitu põlvkonda poisse. Lydia ei aja taga ainult noote, lisaks lauluoskuse treenimisele on ta neist kasvatanud ka härrasmehed. "Päris suur hulk Eesti meestest on tänu temale palju paremad mehed," ütleb filmis dirigent Siim Aimla, kes laulis Rahula käe all RAM-i ettevalmistuskooris. Nende meeste seas on ka paljud tänaseks tuntud lauljad ja muusikud, nagu Koit Toome, Karl-Erik Taukar, Uku Suviste, Artjom Savitski, Mikk Saar ja muidugi Lydia poeg, Tomi Rahula. ...

Vello läks 30 aasta eest elama Emajõe-Suursoo kõige kaugemale soosaarele. Jättis senise tööelu ja linnamelu, et elada kooskõlas emakese loodusega. Emajõe-Suursoos on veel sellist loodust, mis hakkab muust maailmast otsa saama. Üüratu deltasoostik laseb liikidel elada omaette, ilma inimese suurema sekkumiseta, kuigi ka inimene on selles soos varjupaika ja toidulisa otsinud juba aastatuhandeid. Vello elatab end mesindusest ja jahipidamisest, tema elu kulgeb loodus rütmis.

Mis saab, kui ühel pakaselisel talvehommikul bussi oodates peab suure kiusatusega silm silma ja keel keele vastu seisma?

Maalikunstnik Olev Subbi (1930-2013) oli 20. sajandi teise poole olulisemaid maalikunstnikke. Tema kunst püüdles pidevalt harmoonia ja ilu poole, taaselustades kaotatud mälestusi. Dokumentaalfilm taaslavastab tema maalide keskkonnad, intervjueerib kunstnikke ja Subbi kaasteelisi ning kasutab arhiivikaadreid, luues mitmekihilise vaate ühele kunstnikuelule ja tema loomingule.

Tekstiilikunstnik Anu Raud naudib väga elu vanaisa talus Käärikul. Ta pole kunagi mõelnud seal millegi lammutamisest lihtsalt sellepärast, et see on vana. Või muutmisest muutmise pärast. Talle meeldib, kui teda ümbritsev on täis tipitud elu. Anule meeldivad ka väikesed asjad - need lihtsalt sobivad maale. Ta ihkab näha väikseid teid ja väikseid külasid. Ta leiab, et väikestes kohtades võivad inimesed kasvada palju suuremaks kui suurtes. Ja suuremates kohtades jäävad tema arvates inimesed lihtsalt väikeseks. Mõtlemiselt. Film inimese juurtest ja latvadest, unistusest ja vajadusest midagi endast maha jätta, hävimatutest väärtustest ja väikeste asjade võlust.

Film portreteerib populaarset heliloojat ja pianisti, Rein Rannapit. Tema panus Eesti muusikasse on hindamatu, kuid seejuures on tegemist väga keerulise ja vastuolulise isiksusega, kes tihtipeale lauljate ja muusikute kannatuse proovile paneb. Arvukates telesaadetes on vaataja kohtunud just sellise Rannapiga, millisena ta ennast parajasti näidata soovib. Tal on suurepärane võime tõmmata ette mask ja esitada intervjuudes hoolikalt läbikomponeeritud teksti. Kui kaamerad filmivad, läheb Rein oma rolli. Ka valmivast dokumentaalist oli tal oma nägemus, mis oli küll vastuolus filmi tegijate omaga. Neid paelus ennekõike maestro persoonina - vaadata maski taha ja näidata päris Rannapit ning aidata mõista, miks ta on kujunenud just ...