Otsingutulemused

Rein Raamatu dokumentaalfilm kerib vähehaaval lahti eesti teatrilegendi, lavastaja ja näitleja Mikk Mikiveri elu- ja loominguloo. Viimane intervjuu Mikiveriga tema Võsu kodus raamib filmilugu. Veel haigena oma eluõhtul unistas ta sellest, et tulla tagasi teatri juurde, lavastama. Mikk Mikiveri isiklik ja lavaelu on kulgenud avalikkuse silme all, aga inimesena jäi teatrimees suureks mõistatuseks, millesse ei too suurt selgust ka tema viimane pihtimuslik intervjuu. Mikk Mikiveri elu ja loomingu kohta avaldavad arvamust inimesed, kes teda hästi tundsid – pereliikmed, kolleegid ja sõbrad, paljud kultuuriloos olulised inimesed.

Lugu reisimisest ja neljast erinevas vanuses naisest, kes võtavad ette ühe reisi. Neli erinevat sihtkohta, neli erinevat eesmärki, neli erinevat võimalust. Filmi pealkiri on laenatud Tove Janssoni novellikogumikult ja film on pühendatud lennuõnnetuses hukkunud filmirežissöör Olav Neulandile.

Ruudi elab Saaremaal kahekesi oma ema, konstaabel Karmeniga. Isa pole nende majas kunagi olnud. Ruudi suur kirg on viikingid, ja tema rõõmuks korraldatakse Kuressaare laadal lõbusõit päris tõelise viikingilaevaga. Paraku selgub, et temavanused poisid ilma isata lõbusõidule ei pääse. Nii ei jää Ruudil hädaga muud üle kui asuda sõbratar Vika abiga endale isa otsima.

Jaan Klõšeiko (1939) on fenomen eesti kultuuris. Lõpetanud ERKI maalikateedri möödunud sajandi kuuekümnendatel, sukeldus ta ajakirjandusse ja temast sai raamatukujundaja. Tema tõeline kirg on aga fotograafia ja ta on järjekindlalt jäädvustanud Eesti kultuurielu sündmusi: tema fotoarhiiv sisaldab kümneid tuhandeid fotonegatiive. Ääretult joviaalne, mõnusa huumorimeelega ja alati kordumatu boheemlik Jaan Klõšeiko viib filmigrupi kaasa jalutuskäigule Tallinna vanalinna tema töö- ja saatusepaikadega seotud majade marsruudil ning kõneleb oma elufilosoofiast. Klõšeikost ja tema loomingust räägivad kunstiajaloolased ja kunstnikud.

Metallikunstnik Enn Johannes (1936) on eesti medalikunstnik, kelle kujundatud ja valmistatud on Kristjan Raua nimelise kunstipreemia ja Konrad Mäe maalipreemia medalid. Loomingulises kõrgvormis kunstnik ja õppejõud on sunnitud loobuma Tallinna korterist, õppejõu tööst Kunstiakadeemias ja elab nüüd vaid üksikute vanakestega asustatud külakeses Hiiumaal. Iga-aastased kunstipreemiate ning riiklike kultuuri- ja spordipreemiate mälestusmedalid tulevad nüüd Tallinna väikesest külast Hiiumaalt, kus Enn Johannes oma abi vajava vennaga vabakutselisena elab.

Lembit Sarapuu on kunstnik, kes loob müüte, ise seejuures üha enam oma looduga samastudes – müüdiks muutudes. Nii isikuna kui ka kunstnikuna on Sarapuu erand, mis vaevu mahub tavaliste reeglite alla. Mis teiste puhul oleks originaalitsemine, kukub temal välja endastmõistetavalt. Nimetagem seda veidruseks või omapäraseks andeks – õige on nii see kui teine.

Filmi jaoks koguti üle Eesti kaastöid käsitlustega romantikast ja unelmaist. Filmi seitsmes erinevas episoodis mängivad peaosi autor, tavaline Eesti inimene ja tuntud näitleja. Enamik magusaid unelmaid filmis lõpeb suudlusega, taustaks õhtune meri või seksijärgse rammestusega või galopiga päikeseloojangusse. Tegelikult on aga kõigi tegelaste salaunelmad klišeelikult sarnased. See on nagu ühe rahva data-pank, kus šifriks on lauluread: “Oi neid kirsina punavaid huuli! Tüdruk, sinust ma unistan vaid!”

Peeter Tooming – fotograaf, operaator, režissöör ja publitsist on elanud ja elab väga intensiivset loovelu vaatamata sellele, et Damoklese mõõk riputati ta pea kohale. Elab tahtest ja mehisusest. Ta on inimene, kes seisab väravatel, inimene, kes on kaugemal kui meie. Kes seisab vastamisi Tundmatu ja iseendaga. Ta on meie keskel ja samas juba poolel Jõel. On veel lootust, et ta tuleb tagasi, kuid mitte kunagi endisena. Ta on näinud maailma ja tema väärtusi veidi teisest perspektiivist. Ta on näinud iseennast ja oma loomingut veidi teise pilguga. Toominga mälestusele pühendatud film räägib tema võitlusest – heitlusest ravimatu haigusega viimasel eluaastal ...

Naissaare merekindluse suurtükipatarei IV ja V endised Eesti Vabariigi kaitseväelased ning mereväelaste lapsed meenutavad 1939-1940. a. nõukogude okupatsioonivägede saabumist ja rannapatarei ülevõtmist Naissaarel. Filmis on rohkelt kasutatud dokumentaalseid filmikaadreid ja fotosid ning dokumente.

Edvard Oja on oma filmi objekt ja subjekt. See on teesklematult avameelne lugu kroonilisest alkoholismist, teekond läbi viinaravi ja religiooni, surma ja sõpruse. Kõikidel eluetappidel on Edvardi tingimusteta toetajaks tema ema. Ema on ainuke inimene filmis, kes ei õilista viinatõves keskkonda. Ometi ei jätku pojal jõudu oludest välja rabelda. Kas paranemine ongi üldse võimalik?