Otsingutulemused

Eri aegadel kulgeva kolme loo peaosalisteks on mässumeelsed naised, kes tahavad ise oma saatuse üle otsustada. „Mehetapja“ tegevus toimub 19. sajandi lõpus, mil inimelu vormivad veel patriarhaalsed kombed. Vägisi mehele sunnitud Maara üritab meeleheitlikult oma saatuse eest põgeneda. „Süütu“ tegevus leiab aset 1949. aasta kevadel. Ingerimaalt Eestisse küüditatud Elina elab uues küüditamishirmus ja üritab oma elu päästa vastumeelse abieluga. „Vari“ kulgeb kaasajas, justkui piiramatu vabaduse ajastul, kus hinge täitva tühjuse eest üritab põgeneda Luna Lee. Kolmes filminovellis kehastab nii Maarat, Elinat kui ka Luna Leed näitleja Rea Lest.

Keskeakriisis näitlejanna saab teatrietenduses rolli, kus ta kehastab naist kuulsa näitleja kõrval ja mis jutustab liigutava loo sõprusest maailmakuulsa Nobeli preemia laureaadi Ivan Bunini ja Eestist pärit vene emigrandist poetessi Maria Karamsina vahel. Etenduste jooksul kasvab näitlejate sümpaatia teatrilaval reaalses elus millekski suuremaks.

Maksuameti eest peituda ei saa!

Üks kõige erakordsemaid nähtusi eesti kultuuriloos on kahtlemata kirjanik, lavastaja, publitsist, õppejõud ja seltskonnategelane Mati Unt. Dokumentaalfilm “Unditund” viib meid tagasi 1960ndate ereda põlvkonna juurde, mil tekkisid uuenduslikud ideed nii kirjandus- kui teatrimaailmas. Ta avab Mati Unti kui karismaatilist isiksust, fenomenaalset mõtlejat ja anarhistlikku vormiuuendajat kinolike vahenditega. Film sisaldab seninägematuid kaadreid Matist loomeprotsessis ja sõprade keskel.

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

Elmo Nüganeni 50. sünnipäevaks 2012. aasta veebruaris valmis kaks omalaadset kingitust, Vahur Laiapea film Elmo Nüganenist „Mul annet on ka äikeseks” ja Tallinna Linnateatri raamat „Elmo Nüganen. Esimene vaatus”. Film jälgib ajavahemikku 2011. aasta augustist 2012. aasta veebruarini Tallinna Linnateatri lavastaja Elmo Nüganeni (teatri)elus. Nüganen teeb lavastuse taastamisproove Tallinna Linnateatris, juhatab filmivõtteid, valmistab oma lavastust ette Permi teatrifestivalil, mängib Moskva teatris Et Cetera lavastuses „451 kraadi Fahrenheiti”. Näeme Nüganeni suhtluses, tegutsemises, temale iseloomulike reaktsioonide ja temperamendiga, enesekindla ja eneseteadlikuna.

Manfred Vainokivi vaatemänguline mõtisklusfilm loomisest ja loojatest, kunstitegemise ilust ja valust. Andrus Kivirähu näidend „Papagoide päevad”, millega teatritrupp filmis proove teeb, käsitleb neidsamu teemasid. Vaadeldakse mitte niivõrd lavastuse sündi, kuivõrd selle protsessi peegeldumist osalistes ja ümbritsevas ruumis. Lausekatked, paokil uksed, pimedad koridorid, valgus ja varjud, näitlejad laval ja eneseunustushetkel, lavastaja soleerimas kui dirigent, kes ootab kokkumängu õiget kõla.

Jaan Manitski toob pagulusest naasnuna oma kodukülla Viinistule tagasi seal raugenud elu. Sülelapsena koos vanematega Eestist pagenud Manitski tuleb eduka ärimehena Rootsist tagasi ja ehitab ajast puretud rannaküla taas üles. Manitski asutatud Viinistu kunstimuuseumis on leidnud endale koha eesti kunstnike teosed, vabaõhulaval ja katlamajas annavad etendusi meie lemmiknäitlejad, esinevad lauljad ja orkestrid. Tunnustatud kultuurimetseenina ei ole Manitski teinud seda rahateenimise eesmärgil, vaid siira sooviga toetada eesti kunsti ja kultuuri arengut.

Nõukogude kinoajaloos oli Baltimaade näitlejatel üks eriline ja tänamatu roll. Paljudes juba unustusse vajunud sõjafilmides ilmusid eestlased, lätlased ja leedulased linale verejanuliste natsidena. Kas see on mõjutanud baltlaste kuvandit? Seda küsides kõneleb Eesti-Läti koostööfilm kunstniku vastutusest ja valikuvõimalustest. Vastuseks saavad sõna näitlejad ise - Tõnu Aav Eestist, Uldis Lieldidžs Lätist ja Algimantas Masiulis Leedust.

Lühidokumentaalfilm Georg Otsa elulool rajaneva mängufilmi "Georg" võtteprotsessi huvitavamatest hetkedest ja telgitagustest.