Otsingutulemused

Kümne filminovelli lood leiavad aset Eestis umbes saja aasta vältel, esimene lugu aastal 1820, viimane 1938 – aegadel, mil nupumehed leiutasid lennumasinaid, laevad hakkasid vee all sõitma, tsepeliinid heitsid pomme, lapsed korjasid vanametalli allveelaevade jaoks. Raha polnud, küll oli aga tahtmist! Hull aeg, loomingulised inimesed. Kõik lood on jutustatud erinevate ajalooliste tegelaste või nendega kokkupuutes olnud fiktiivsete tegelaste poolt. Nad esitavad oma lood erakirjades, päevikusissekannetes, luureraportites või unejuttudes, igaüks omal isiklikul viisil.

2010. aasta oktoobri lõpp Afganistanis. Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekoolis õpivad eriti vaeste perede lapsed. Enamikes kodudes kasvatavad emad lapsi üksinda – isad on tapetud või pikkade sõja-aastate jooksul sandistatud. Filmitegijad paluvad tüdrukutel mõelda oma senise elu kõige ilusamatele ja kõige raskematele lugudele, mis võiksid filmi jõuda. Kahe nädala jooksul räägivad tüdrukud oma elust ja kutsuvad kodudesse ka oma emade lugusid kuulama. Laste ja emade lood on valusamast valusad, kõiki lugusid varjutab sõda.

Kersti Uibo on kinni püüdnud igapäevaelu lihtsa ilu ja voogamise mungakloostris, mis seisab mäel Serbia küla Velika Hoča kohal Kosovos. Režissöör palub vaatajail kõrvale jätta igasugune soov kuulata "lugu" ja selle asemel vaikselt vaadelda. Filmi rahulikkus loob poeetilise ruumi, milles kujutlusvõime saab vabalt liikuda, mediteerides ja peegeldades. Musta riietatud mungad ja kloostriülem Isa Miron elavad oma argitoimetusi tehes ühes rütmis ümbritseva loodusega. Pühakojas kõlavad palved ja laul taastavad harmoonia kõige loodu vahel. Kaamera on liikumatu, maastikud rulluvad lahti, aastaajad vahelduvad ja sõnad annavad ruumi vaikusele.

Venevere puhkeküla pakub teenuseid nii puhkuseks kui koolituseks ning korraldab lastelaagreid ja suvepäevi.

Urbaniseeruva inimese ja looduskeskkonna suhted muutuvad üha probleemsemaks. Võibolla on ülemaailmne keskkonnakriis linnastuva elukeskkonna kriis, meie harjumuste, ootuste ja väärtuste kriis? Film peegeldab harjumuspärase maailma lõppemise aimdust New Yorgi alati pulseerivatel tänavatel; Türgis, iidses Hasankeyfis, mille ajalugu ulatub linnakultuuri algusaega, vanasse Mesopotaamiasse; Kambodža südames laiuva Tonlé Sapi järve kalurikülades ja Freiburgi ultramoodsas ökolinnaosas Lõuna-Saksamaal Vaubanis. Neli maailma paika, neli näidet sellest, kuidas inimene muudab keskkonda ja keskkond mõjutab omakorda inimest ja tema identiteeti.

Rahvamuusika uurija ja folklorist Igor Tõnurist räägib oma uurimistegevusest. Teda iseloomustavad Ingrid Rüütel, Anne Ojalo, Aivar Jürgenson jt. Igor Tõnuristi laialdased teadmised rahvapillimuusika, rahvalaulu ja rahvatantsu alal on aukartustäratavad. Erilisel kohal tema uurimuste juures on rahvarõivad ja nende kandmistraditsioonid. Eesti pärimuse uurimine, säilitamine ja tulevastele põlvedele edasiandmine on tema elutöö.

Vaatluse all on turumajandusliku ühiskonna oluline vundamendikiht – müügitöö. Üha tähtsamaks on müügitöös tõusnud emotsioon, imago ja müügimehe karisma. Peamine pole, mida sa müüd, vaid kuidas sa müüd. Mis muudab müügitöö nii ahvatlevaks? Kumb on olulisem: mida sa müüd või kuidas sa müüd? Millega ennast motiveerida? Kuidas olla edukas? Kas kogu elu on müümine? Vaatlusprojekti käigus jälgitakse paralleelselt mitme tegelase elukäiku, lihtsast müüginaisest eduka koolitusguruni. Inimlik kroonika ajastust, kus edukus on tõusnud elunormiks ja kiirelt muutuv ühiskond omastab turumajaduse kõige imepärasemaid vorme.

22-aastane Raini põeb kaasasündinud nahahaigust ihtüoosi. Soomused katavad küll tervet tema keha, kui vaim selle kaitserüü taga on vähemalt esmapilgul soomusevaba. Raini on hea suhtleja, kibestumist tema olekus märgata ei ole. Ta on õppinud arvutiadministraatoriks, kuid püüdlused erialast tööd leida on jäänud tulutuks. Raini on puittooteid valmistavas firmas tööl. Ta elab koos oma elukaaslase Ereliga väikese asula paneelmaja viiendal korrusel. Filmitegijad jälgivad Raini ja Ereli elu 2004. aasta talvel ja kevadel. Mõlemad unistavad lapse saamisest ja oma kodust - mitte korterist, vaid päris oma majast. Maja nad ka leiavad, kuid kas ka kodu?

Mati Hõbemägi oli sotsialistliku suurmajandi juht Järvamaal Imaveres. Pärast nõukogude korra kokkuvarisemist otsustas Mati teha kannapöörde. Tosina aastaga on mees koos mõttekaaslastega muutnud ümbruskonna metsad tuntuks üle Euroopa. Jahimehed viivad igal aastal metsa umbes 200 tonni vilja, rajavad hektarite viisi söödapõldusid ja jälgivad kiivalt, et kõik, mis metsas toimub, oleks ranges vastavuses seaduse ja eetikakoodeksiga. Ometi satub ka sellise tiheda sõela vahelt metsa aeg-ajalt neid, kes hoolimatu suhtumisega loodusele korvamatut kahju teevad.

Raul Rajangu saabus 1980ndate keskel sensatsioonina eesti kunsti ja kõigutas seal valitsenud väärtusi. Tema maalid erinesid kõigest sellest, mida meie auväärsed näitusesaalid olid oma seintel kandnud. Kohati lapselikud, olid need täis fragmentaarseid mälupilte 1950ndatest. Aastatel 1990-92 maalis ta oma kodus Viljandis, hiljem taandus metsa, andes maad müütidele iseendast. Film tahab neid müüte purustada. Kunstnik räägib oma loomingust, pihib oma pikaajalisest võitlusest deemonitega ja nende teraapilisest vaigistamisest.