Otsingutulemused

„Ühe kohus on kuulutada tõde. Teise kohus teda selle eest karistada.“ Aasta 1725, Eestimaa põldudel ulub vali tuul. Sõjast kurnatud maad laastab halastamatu katk ning rahva saatuseks näib vaikselt hääbuda. Päästa võiks vaid ime.

Kersti Uibo on kinni püüdnud igapäevaelu lihtsa ilu ja voogamise mungakloostris, mis seisab mäel Serbia küla Velika Hoča kohal Kosovos. Režissöör palub vaatajail kõrvale jätta igasugune soov kuulata "lugu" ja selle asemel vaikselt vaadelda. Filmi rahulikkus loob poeetilise ruumi, milles kujutlusvõime saab vabalt liikuda, mediteerides ja peegeldades. Musta riietatud mungad ja kloostriülem Isa Miron elavad oma argitoimetusi tehes ühes rütmis ümbritseva loodusega. Pühakojas kõlavad palved ja laul taastavad harmoonia kõige loodu vahel. Kaamera on liikumatu, maastikud rulluvad lahti, aastaajad vahelduvad ja sõnad annavad ruumi vaikusele.

Lihtsa Eesti maapoisi Kaido Höövelsoni, võistlejanimega Baruto katsumusterohke teekond Jaapani sumo suletud maailma. Tema kiiret sumokarjääri saadab fännide imetlus nii Jaapanis kui ka kodumaal ja kuulsus, mida on raske kanda. Film aitab Kaido silmade kaudu näha Ida ja Lääne kultuuride erinevusi läbi sumo traditsioonide, rangete rituaalide ja hierarhia. Autor hakkas Baruto tegemisi jälgima 2005. aastal, nelja aasta sisse mahtus nii tõuse kui langusi, uskumatuid saavutusi kui ka ootamatuid tagasilööke, muutusi nii professionaalses kui isiklikus elus. Kuidas suudab Kaido harjuda võõra kultuuriga, saada üle koduigatsusest, vastu pidada ja iseendaks jääda?

Kui räägitakse Pirita kloostrist, siis mõeldakse selle all varemeid. Samas on paljudele avastuseks, et vana kloostri varemete kõrval tegutseb juba enam kui kümme aastat birgitiinide ordu uus klooster. Linnulennuline ülevaade birgitiinide ordust, ordu rajajast Püha Birgittast, Pirita kloostri ehitamisest ja restaureerimisest ning õdede elust kloostriseinte vahel. Kloostris elamise ja olemise mõte on ennekõike palves ning Jumala ülistamises, millele kloostri elanikud pühendavad oluliselt palju aega. Isa Vello Salo mõtestab lahti palve olemuse. Lagle Parek räägib Pirita kloostri ajaloost.

Moskva režissööri Aljona Polunina dokumentaalfilm vaatleb Venemaa 2008. aasta presidendivalimisele eelnenud kirglikku aastat läbi poliitilise opositsiooni võitluse. Sündmused algavad 2007. aasta hakul, endised marurahvuslikud radikaalid (limonovlased) muutuvad Putini ja Medvedevi võimule vastanduva liikumisena arvestatavaks jõuks. Ühinenud opositsiooni Teine Venemaa katse võimule tõusta kukub aga läbi, presidendiks valitakse presidendiks Medvedev. Kaks peategelast, Anatoli ja Andrei, võiksid olla mässajate ja revolutsionääridena juba veterani staatuses. Nende kompromissitus võib neid viia kas barrikaadidele või kloostrisse, kuid mitte iialgi koostööle võimuga.

Vumba mäed Mosambiigi keskosas, Zimbabwe piiri lähedal on mambo (pealik) Chirara kuningriik. Mambo positsiooni juhina tunnustab ka valitsus. Chiara kuningriigi kõige põhjapoolsemas kohas elab šamaan Mbuya Gondo, üle seitsmekümneaastane naine, kes peab tihti tseremooniaid tuntud kaljujooniste kohas. Pealik Chirara ei ole vana naise tegevusega rahul. Tema arvates tegutseb Mbuya Gondo liiga isesesisvalt ja nõuab tseremooniate eest liiga palju raha. Jälgitakse kahte rivaalitsevat autoriteeti ja väikese kogukonna suhteid iga-aastase vihmakutsumise tseremoonia ajal. Esiplaanil on rituaalid, mis segunevad ratsionaalsuse, imporditud ja kohalike usunditega.

Evi Tihemets (1932) on olnud pool sajandit eesti graafikute esiridades. Ta on viljelenud väga erinevaid tehnikaid, eelkõige värvilist litograafiat, pehmelakki ja teisi sügavtrükitehnikaid, segatehnikaid. Ta on loonud nii pisigraafikat, portreesid kui ka monumentaalseid suurvorme, illustreerinud raamatuid, võtnud kasutusele siiditrüki. Tema looming üllatab praegugi otsingurõõmu ja ideede värskusega. Evi Tihemetsa töid on eksponeeritud enam kui kolmekümnel isikunäitusel, mis on toonud talle mitmeid kodumaiseid ja rahvusvahelisi preemiaid. Lugu eesti naiskunstnikust, kel seljataga väga stabiilne pikk loominguaeg.

Ivar Heinmaa on sõjaoperaatorina töötanud kõigis maailma kriisikolletes: Tšetšeenias, endises Jugoslaavias, Afganistanis, Iraagis, Palestiinas, Kolumbias. Tihtipeale sõna otseses mõttes surmaga silmitsi. Ivar jätab hüvasti oma naisega ja läheb järjekordsele tööreisile. Selle reisi jooksul tutvustatakse vaatajale ka tema kõiki eelmisi reise, sõjakoledusi, julmust, jõhkrust, labasust, inimeste loomastumist, haigusi, surma ning juureldakse ka põhjuste üle, miks ja kuidas on üldse võimalik, et sellised asjad meie ümber tsiviliseeritud maailmas toimuvad.

Siberi lummus toob kütt Niika tagasi põhjarahvaste maale. Kuigi kohalikud nganassaanid ta külalislahkelt vastu võtavad, tuleb välja, et noormehe saatus ei ole enam tema enda kätes - seda määravad nüüd looduse väed. Ta võib enese uuesti leida, kuid selleks tuleb tal kogeda kirge, valu, meeleheidet ja andestamatut süüd. Ta peab kohtama iseenda varju, armastama naist, kellele pole jäänud kedagi teist, ja surmama oma sõbra. Ainus, mis võib teda vabastada saatuse püünisest, on karu süda.

Edvard Oja on oma filmi objekt ja subjekt. See on teesklematult avameelne lugu kroonilisest alkoholismist, teekond läbi viinaravi ja religiooni, surma ja sõpruse. Kõikidel eluetappidel on Edvardi tingimusteta toetajaks tema ema. Ema on ainuke inimene filmis, kes ei õilista viinatõves keskkonda. Ometi ei jätku pojal jõudu oludest välja rabelda. Kas paranemine ongi üldse võimalik?