Otsingutulemused

Lugu sõltumatu nõukogude kunsti ja Lääne suhetest, ajast, mil kunst oli suurem ja tähtsam kui elu ise. Ka ajast, millesugust pole eesti kunstis enne olnud ja ilmselt enam ka ei tule. Ühel pool on sõltumatud nõukogude kunstnikud, kellel napib nii väljundit, kui ka materiaalseid võimalusi oma tööde realiseerimiseks. Teisel pool on ahvatlev lääs, mille (sõna otseses mõttes) saadikud tunnevad aktiivset huvi nõukogude underground'i kunstituru vastu. Oma teoste müük läände on komplitseeritud äri sest kahe teineteisest huvitatud leeri vahel seisab omakorda kõikvõimas KGB. Ometigi õnnestub peamiselt eesti ja Moskva päritolu kunstnikel müüa ja lasta piiri taha viia hämmastav kogus kujutavat kunsti. ...

Meremäe valla arendusnõuniku Mihkli talu peremehe Hõrna Aare ettevõtmised Seto ülemsootskana. Filmitud Seto kuningriigi päevadel, paasapühal (Obinitsas populaarne Issanda muutmise püha augustis), talsipühade (jõulud) ja lihavõtte aegu Obinitsas, Antkruvas, Värskas, Võrus, Luhamaal ja Setumaa külades augustis 2000 kuni oktoober 2001.

Poeetiline, novellidest koosnev täispikk dokumentaalfilm on lugu oma kodumaad alati kaasas kandvatest mustlastest. Eesti ja vene keelt rääkivate mustlaste koduks on läbi viiekümne nõukogude okupatsiooniaasta olnud Eestimaa. Läbi koloriitsete mustlaspersoonide avaneb rahvusele omane kultuur ja elujõud.

Perekond Abeli kodus Uppsalas, kolonel Karl Abeli ordenid. Juuni 1963 - Irene Pilmani ja Osvald Kurgo pulmad Uppsalas. Märts 1964 - Ülo Raiendi pere kaksikute ristsed Uppsalas, teiste seas professor Andrus Saareste, perekond Umbliad ja praost Jakob Aunver. Suvi 1964 - Nõude pere Arnold Kivimäe aias Sunnerstas. Suvi 1965 - Tarmo Oja ja Silvi Grünbergi pulmad Gamla-Uppsalas, pulmaliste hulgas Silvi isa Jaan Grünberg. Peeter Klaari perel külas Nackas. Enno ja Eva Abeli pool Stockholmi lähistel Täbys. 1966 - külas Ennu kolleegil Uppsala Bergsbrunna linnaosas. 1967 - Helga Nõu kooliõe Anna-Greta Lönni pool Gävles, väikelennukid põllupealsel lennuväljal, linnavaated. 1968 - Sulev ...

Kui Andres Lapeteus haiglas teadvusele tuleb, on tal seljataga pikk öö vanade rindesõpradega, kuid märksa pikem on lugu sellest, kuidas kunagi üheskoos verd valanud meeste vahele tekkis mõistmatus ja võõrdumus. Kas oli see stalinistliku režiimi esilekutsutud paratamatus, tõusikliku naise mõju või isikliku arguse ja konformismi tagajärg? Kuidas õieti juhtus see, mis Andres Lapeteusega juhtus?