Otsingutulemused

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Kui räägitakse Pirita kloostrist, siis mõeldakse selle all varemeid. Samas on paljudele avastuseks, et vana kloostri varemete kõrval tegutseb juba enam kui kümme aastat birgitiinide ordu uus klooster. Linnulennuline ülevaade birgitiinide ordust, ordu rajajast Püha Birgittast, Pirita kloostri ehitamisest ja restaureerimisest ning õdede elust kloostriseinte vahel. Kloostris elamise ja olemise mõte on ennekõike palves ning Jumala ülistamises, millele kloostri elanikud pühendavad oluliselt palju aega. Isa Vello Salo mõtestab lahti palve olemuse. Lagle Parek räägib Pirita kloostri ajaloost.

Väikesele, suletud kogukonnaga Ruhnu saarele asub tööle noor õpetaja Kadri. Tema peamiseks ülesandeks saab õpetada kõige pisemaid lapsi 1. ja 2. klassis, mõlemas käib üks õpilane. Samal ajal püüab Kadri sisse elada saare ellu ja mõista isolatsioonis elavate külaelanike kummalisi kombeid ning väikesi veidrusi.

Kuidas elavad setud ühiseuroopa idapiiril, mis jagab tinglikult kaheks ortodokse ida ja katolik-luterliku lääne, lõigates samas traataia ja kontrollpunktidega pooleks rahva põlise maa, kus aastasadade jooksul on setud elanud. Setud said ametlikult rahvaks alles 19. sajandi keskpaiku. Setudel pole kirjakeelt, rahva ajalugu kannab suuline mälu. Kas ka niisugusel mälul on oma piir? Kui kaua tahavad mäletada setude praegused lapsed ja tulevased põlved? Piir, millest jutustab film, ei ole ainult geopoliitiline jõujoon. Seda vaadeldakse kui kahe erineva maailmakäsituse vahelist “kontroll-joont”, mis samaaegselt ühendab ja lahutab sealseid rahvaid.

Rahvamuusika uurija ja folklorist Igor Tõnurist räägib oma uurimistegevusest. Teda iseloomustavad Ingrid Rüütel, Anne Ojalo, Aivar Jürgenson jt. Igor Tõnuristi laialdased teadmised rahvapillimuusika, rahvalaulu ja rahvatantsu alal on aukartustäratavad. Erilisel kohal tema uurimuste juures on rahvarõivad ja nende kandmistraditsioonid. Eesti pärimuse uurimine, säilitamine ja tulevastele põlvedele edasiandmine on tema elutöö.

Ivar Heinmaa on sõjaoperaatorina töötanud kõigis maailma kriisikolletes: Tšetšeenias, endises Jugoslaavias, Afganistanis, Iraagis, Palestiinas, Kolumbias. Tihtipeale sõna otseses mõttes surmaga silmitsi. Ivar jätab hüvasti oma naisega ja läheb järjekordsele tööreisile. Selle reisi jooksul tutvustatakse vaatajale ka tema kõiki eelmisi reise, sõjakoledusi, julmust, jõhkrust, labasust, inimeste loomastumist, haigusi, surma ning juureldakse ka põhjuste üle, miks ja kuidas on üldse võimalik, et sellised asjad meie ümber tsiviliseeritud maailmas toimuvad.

Meremäe valla arendusnõuniku Mihkli talu peremehe Hõrna Aare ettevõtmised Seto ülemsootskana. Filmitud Seto kuningriigi päevadel, paasapühal (Obinitsas populaarne Issanda muutmise püha augustis), talsipühade (jõulud) ja lihavõtte aegu Obinitsas, Antkruvas, Värskas, Võrus, Luhamaal ja Setumaa külades augustis 2000 kuni oktoober 2001.

"Kellel on Venemaal hea elada?" pealkirjastas kunagi vene poeet Nikolai Nekrassov oma mahuka poeemi. Ka praegu võib igaüks, keda huvitab see, mis toimub Venemaal, endale selle küsimuse esitada. Filmi autorid suundusid vene kirjandusklassika jälgedes 120 aastat hiljem Venemaale vastust otsima. Ent filmi vaadates saab ehk hoopis selgemaks, kellel on Eestimaal hea elada.

Madis Oviir (1908 – 1999) oli Viru-Jaagupi koguduse õpetaja alates 1960. aastast. Igapäevaste tegemiste taustal jutustab ta oma kirevast elust, kuhu mahub 15 aastat koolmeistriametit, 8 aastat Siberi vangilaagreid ja sunnitööd kullakaevandustes, 32 aastat pastoritööd Viru-Jaagupis, aga ka probleeme iseseisvust taastavas Eesti Luteriusu kirikus ja kogu vabariigis.

Filmitud Püha liturgia ajal Pühtitsa nunnakloostris Kuremäel 1990. aasta sügisel. Selle motoks võiks olla: "Ja juhatavad need hääled sind kui valgus pimeduses. Läheb maailm sellele häälele järele seetõttu, et ta toob rahu, armastust ja igavest elu. Kel kõrvad, see kuulgu".