Otsingutulemused

Portreefilm Eesti ühest parima vormitunnetusega skulptorist Seaküla Simsonist. Afganistani sõjast läbi käinud mehel on kogetut võimatu unustada. Ikka ja jälle saab minevik ta kätte. Ka unenägudes. Ainuke võimalus oma deemonitele vastu seista, on nende üle nalja visata. Dokumentaalis on hästi tabatud kunstniku olemust, loomeprotsessi ja meetodeid, ning selle kokku sulamist ühtseks tervikuks. Film avab looja hinge, seesmise aususe ja siiruse ning näitab skulptuure ja objekte läbi põneva rakursi, mis annab hea ülevaate kunstniku töödest, nende raskest ning keerukast valmimisprotsessist.

„Tere hommikust, Telehommik alustab,” ütlevad saatejuhid Kristjan Gold ja Romi Hasa Kanal2 otsestuudiost. Igal argipäeval tuuakse vaatajateni uudised, ilmateate ja kõige huvitavamad jututeemad Eestist ja maailmast.

Dokumentaalfilm jälgib ühe naisterahva retke mööda Rail Balticu raudtee tulevast trassikoridori. Üritades samal ajal 213 km pikkuselt trassilt otseülekannet teha, kohtab kunstnik Hanna Samoson oma teel inimesi, kelle elu saab olema tulevase raudteega lahutamatult seotud. Läbi lootuste, huumori ja kaotusvalu näitab dokumentaalfilm, kuidas tunnevad end suurprojektist puudutatud inimesed. Filmi taustana rullub lahti katkematu maastik, mis on kõigi märkide järgi määratud peagi muutuma. Lugu võiks rääkida ka Nursipalu harjutusväljakust, Saaremaa tuuleparkidest, Emajõe äärsest tselluloositehasest või tuumajaamast, sest kõigi nende näidete puhul põrkuvad suured tehnoloogilised ideed sooviga säilitada midagi, mis on kellelegi meist ülimalt tähtis. Antud film ei ole traditsioonilise vormiga dokumentaalfilm, ...

Uue krimi dokumentaalsaate “Must kroonika” esimeses episoodis “Laibamüüjad” räägivad legendaarsed Eesti krimisaadete telenäod oma ametist ja sellega kaasnenud rõõmudest ja valudest. Kuidas kõik alguse sai, millega nad kokku puutusid ja kuidas nende saadete tegemine nende endi jaoks lõppes. Intervjueeritavad räägivad mitte ainult oma saadete formaatidest, vaid ka erinevatest seikadest saadete produktsiooni jooksul.

Eesti naiste motospordi täht Keity Meier on unistanud MMile minekust aastaid. Puuduvate finantside leidmiseks korraldavad Keity ja tema elukaaslane Kristel ülikeerulise ja eluohtliku triki, et Keityle nähtavust luua. Jagades elu garaažide ja mikrobussi vahet, millesse on pakitud ka Keity tsikkel, teevad need kaks naist kõik, et Keity saaks treenida ja võistelda. Usk, armastus ja eneseületus on nende Põhjanael.

2019. aastal jooksis pigem keskmise tuntusega psühhedeelse roki ansamblil Ouu kuues tegutsemisaasta. Selleks hetkeks polnud bändil aga ette näidata iga endast lugupidava muusikakollektiivi varasalve kuuluvat sündmust - bändilaagrit, mis tihtipeale vormib ansambli veelgi ühtsemaks löögirusikaks, või lööb inimsuhetesse kiilu, mida parandab üksnes juhtme seinast tõmbamine. Pisut enne jaanipäeva pillid kotti pannud ning Ruhnule inspiratsiooni ja uusi muusikalisi lainepikkusi otsima läinud Ouu võttis kaasa sõbrabändi ninamehe Frank-Leander Sapego, kes valdava osa saarel toimunust ka filmilindile sai. Lisaks bändilaagrile omastele loomeprotsessidele tehti ka lähemat tutvust saare värvikate ning sõbralike elanikega, kes ilma pikema jututa Nõmmelt pärit poisid oma lõbusatesse tegemistesse kaasasid. Film annab ühtaegu ...

Sõda Ukrainas tõi maailma tähelepanu ka NATO idapiirile Eestisse, kus põhirahva eestlaste kõrval elab arvukas venekeelne kogukond, kes veerandsada aastat pärast Eesti taasiseseisvumist elavad ikka veel paralleeluniversumites, milles inimeste suhted rahvuse põhjal on vägagi keerulised ja tihtipeale konfliktsed. Kas Krimmi stsenaarium saaks korduda ka Ida-Virumaal ja kuidas saaks seda ära hoida? Film käsitleb mineviku valu, uurib oleviku hirme ja otsib lahendusi, mis aitaks ehitada teineteise mõistmise sildu.

Režissöör Ove Musting on Eesti telemaastikul tõeline tipptegija, kuid tuntuse ja tunnustuse taga peidab end karm tõsielu: turu väiksuse tõttu napib siin erialast tööd, enamik projekte ei näe kunagi eetrivalgust ja need, mis näevad, tuleb ära teha nii kesise eelarvega, et lähed pingetest laperguseks ja pead nende maandamiseks marssima merre või ronima punkbändiga lavalaudadele kitarri tinistama.

Portreefim vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest. Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. "Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult", kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. "Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad."

Ilmalikus kultuuris kipub surm olema tabuteema ja sellest rääkimist välditakse. Olenemata, et surm on üks elu osa, on inimestel tekkinud sellega seoses liigsed hirmud. Ameerikast Eestisse kolinud kultuuriloolane ja antropoloog Paul Firnhaber arvab, et üheks põhjuseks võib olla teadmatus - me ei tea lõpuni, mis surm on. Erinevate maade matmisrituaalne ja surmakultuuri uurinud teadlane arutleb oma Viljandi kodugaleriis surmahirmu üle ning valgustab meid, millest on surma kujutamine kujutavas kunstis välja kasvanud, milline on inimkonna pärand ühiskonnale üldisemalt ning mis teda köidab väikeses Viljandis, kuhu ta on tulnud oma vanaduspõlve veetma.