Otsingutulemused

Kunagi küsiti Charlie Chaplinilt kuidas teha filmi. - No, ütle üks hea filmiidee. - Selleks ei ole palju vaja, ütles Chaplin, võtke vann, pange laps vanni ja andke talle kätte tükk seepi.

Vanemad viivad oma võsukesed maale vanaema juurde. Linnalapsed saavad hingata värsket õhku, leiavad endale sõbrad ning tutvuvad ebamugava füüsilise tööga. Kui laste teed ristuvad kadunud mõisahärra päevikuga, kus sees krati valmistamise õpetus, otsustavad nad pikemalt mõtlemata väärt koduabilise vanaemale sünnipäevaks kinkida. Aga maal on samal ajal toimumas sotsiaalmeedia-revolutsioon. Uus digitaalselt ühendatud noorus on asunud vana amortiseerunud vallavõimu välja vahetama. Suures hirmus iseenda lõpu ees teeb vana reaalsus kõik, mis suudab, et püsima jääda. Loodusseadused, saatus ja karma juhivad aga kõik teed omavahel risti ning tuleb see, mis tulema peab.

Eksperimentaalne portree Aleksander Eelmaast, näitlejast, kes püüab olla alasti. Alastiolekut takistab nähtamatu võitlus sisemiste deemonitega. Kas on võimalik olla täiesti alasti?

Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on Lapin just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Leonhard Lapini lapsepõlv möödub 1950ndate aastate Räpinas. 1960ndate teisel poolel, kesk sügavat nõukogude aega, läheb ta aga pealinna, et kunstiinstituudis arhitektuuri õppida. Mässumeelsest tudengist kujuneb Nõukogude Eesti esiavangardist, kes maalib, teeb graafikat ja arhitektuurijoonistusi, arhitektoone ja arhitektuuriprojekte, korraldab performance’eid ja happening’e, aga ka kirjutab ja luuletab ning loob oma arhitektuuri- ja värviteooria. Keevalise natuuriga käivad kaasas konfliktid võimudega, samuti kirglikud inimsuhted. Lapini lähiringist kujuneb välja legendaarne arhitektide sõpruskond, kellest on räägitud kui ...

Reklaamklipp COOP Pangale on emotsionaalne ja helge lühirännak olevikust minevikku. Loo peategelased, poiss ja tüdruk, veetsid lapsepõlves palju aega koos, üks nende lemmikmängudest oli liivakastis puulehtedega poe mängimine. Lapsepõlv meenub 30 aastat hiljem kohalikus COOPi poes nüüdseks poemüüja ja poekülastaja juhuslikul kohtumisel. Sularaha välja võttes pilgud kohtuvad ja rahaga kaasa saadud puuleht toob soojad mälestused minevikust olevikku.

Film räägib mineviku ning mälestuste mõjudest inimese olemusele.

Terava huumoriga vürtsitatud pilk varateismelise poisi ellu on natuke julmavõitu lugu, kus "lapsepõlve lõpu" katsumuste eest pole põgeneda mujale kui Tamula järvele kala püüdma, taustaks kaheksakümnendate alguse Võru kurbnaljakas õhkkond. Koomilise ja seiklusliku pealispinna alla on peidetud natuke julmavõitugi lugu, kus tulevad eredalt esile inimeste põhivajadused mõistmise, hoolivuse, inimlikkuse ja armastuse järele.

21-aastane Milla kolib välja oma lapsepõlvekodust, et alustada iseseisvat elu. Jätnud maha kodus valitseva lärmi ja segased suhted emaga, mõistab ta üksi korteris olles, et vaikus mõjub ahastavalt. Milla hakkab enda ümber lärmi juurde tekitama ning räägib seejuures südame pealt ära selle, mida oleks juba võinud kodus rääkida. Viimaks, keset lärmi, suudab Milla rahulikult uinuda.

Muusikaline dokumentaalfilm Kihnu laste elust, peategelaseks 9-aastane mitmekülgselt andekas Kase Kai, keda Vikerraadio kuulaja tunneb kihnukeelsete uudiste särtsaka reporterina. Tänu viiuliõpetaja Kuraga Marile näib Kihnu laste elu nagu üks suur helisev muusika. Paraku ulatuvad Kihnu ka suure maailma probleemid, millest ei jää puutumata lapsedki.

Manja on kudumisega hõivatud ning ei taha lapselastega tegeleda, kuigi nad soovivad süüa. Kui Manjal tekib tuju neile süüa anda on juba hilja- üht on hammustatud ja nälja kustutamiseks hammustab see omakorda vanaema. Manja parandab vigastatu kohe lõngaga ning annab neile süüa.