Otsingutulemused

1940. aastate algul oli Tartu ülikooli filosoofiatudeng Erna õnnelikus abielus väikese tütre ema. 27-aastase naise perekond küüditati koos tuhandete eestlastega Siberisse ühel 1941. aasta juuniööl. Tema mees saadeti vangilaagrisse, Erna koos tütrega lähetati Siberi asustamata aladele. Ajaloolise mängufilmi aluseks on Erna päevikumärkmed, aga ka küüditamisest rääkivad kirjad, mälestused, arhiivimaterjalid, joonistused, fotod ja intervjuud. Erna jaoks peatus aeg sel hetkel, kui ta oma kodust vägivaldselt ära viidi. Aja peatumisest lähtub ka filmi audiovisuaalne lahendus (tableau vivant): kaadris on inimesed tardunud, kolmemõõtmelises pildis liigub vaid kaamera.

Aasta eest autoavariis invaliidistunud ja tütre kaotanud Andres, kes veedab nüüd igavledes päevi ratastoolis, tähistab eramus oma sünnipäeva. Ootamatult saabub tema naise Margiti kutsel sinna ka vana sõber ja ühtlasi naise armuke, arst Indrek, kaasas kohvritäis morfiini. Margiti tüdimus oma mehest, peagi varjamatuks muutuv armulugu ja ahnus käivitab nüüd pöördumatu sündmusteahela.

Vanemuise teatris 1976. aastal esietendunud Jaan Toominga lavastuse „Põrgupõhja uus Vanapagan“ filmiversioon ei ole lavastuse ekraniseering, pigem lavastaja ja režissööri heiastus toonasest lavastusest ning soov sulatada teatrifluidum filmikeelde. Modernse kaamerakeelega, omas ajas uuenduslikus filmis on lavapilti isegi välditud, fookuses on suured plaanid, mis kaotavad distantsi ja sunnivad vaatama tegelaste sisemusse. Kas inimene võib ja tahab õndsaks saada? Kas inimsool on tulevikku?