Otsingutulemused

Eesti suurim sümfoonik, helilooja Eduard Tubin (1905-1982) emigreerus sügisel 1944 Rootsi. Kodumaal tunnustatud helilooja on äkki tundmatu helilooja, kes kirjutab sunnitud vaikelus muusikat ja muutub isemoodi sümboliks oma väikesele rahvale. Ta on üksi iseenda ja oma loominguga. Uus kodumaa Rootsi ei tunne tema loomingu vastu huvi. Väliseestlased ei suuda heliloojale andestada külaskäike Nõukogude Eestisse, kus kõlab tema looming, ka paguluses valminud sümfooniad, ooperid. Traagika kõige kaotatu üle valab Tubin oma sümfooniatesse. Äng ja igatsus on igas helis, värvis ja ajahetkes. Sõna saavad helilooja kaasaaegsed: Neeme Järvi, Käbi Laretei, Veljo Tormis, Asta Lepik, poeg Eino Tubin. Meenutused, ajastu hõngu edasi andvad ...

Mida teeb teismeline, istudes päevad läbi arvuti taga. Õpib, mängib, vaatab pornot või teeb midagi hullemat? Draama rivaalitsevatest suhetest perekonnas, kus isa arvates jälgib teismeline poeg vanemate seksuaalelu läbi salajase veebikaamera. Pereelu mõjutavad eelarvamused, ütlematajätmised ja saladused.

1986. aasta suvel sõidavad tuhanded noored Eesti Õpilasmaleva kokkutulekule, et veeta kolm päeva täis seiklusi, armumisi ja pidutsemist. Süsteemi survet tunnevad noored aga siingi – tuleb täita ideoloogilisi reegleid ja mitte suud pruukida, sellest hoolimata, et elu ei vasta loosungitele ja elluastujat võib oodata hoopis Afganistani sõda. Kuid surve tekitab vastusurvet, ja lahvatab mäss süsteemi vastu.

Anton Hansen Tammsaare jutustuse "Elavad nukud" ainetel valminud nukufilmi peategelane on lastetoas mängiv pisike poiss, kes kannab hinges soovi, mida paljud täiskasvanudki mäletavad. Poiss igatseb endale niisuguseid mängusõdureid, kes oleksid tõelised. Veelgi enam, poiss tahab, et nad oskaksid surra nagu päriselt, silmad kinni. Lapsed räägivad asjadest, mille nimel nad on valmis tegema kõik, et mänguasjadele hing "sisse puhuda". Eesmärgi saavutamisel on Poiss järjekindel ja jonnakas. Mängu tõsidusest pole tal aimugi.

Lugu üksikisast, kes iseendale ja pojale piire seades püüab oma poja kasvatamisega toime tulla. Ta soovib oma lapsele parimat, saamata ise aru, mis on pojale parim. Isa karmid manitsused on ilmselt pärit ta enda lapsepõlvest. Tahtmatult jäljendab ta omaenese isa. Õnnetu mees püüab kasvatada õnnelikku meest.

Dokumentaalfilm 13-aastasest poisist, kes lahkus elust. Film otsib vastust - miks?

Jüri Sillart on loonud Grigori Kromanovi (1926 - 1984) lähedaste, kursusekaaslaste, sõprade ja kolleegide, vastaste ja kaasvõitlejate intervjuudest ning filmikatkenditest vastuolulise ja pidevalt oma kohta otsiva filmi- ja teatrilavastaja loomingulise ja psühholoogilise portree. Meenutustest joonistub pilt andekast, inimlikust, hellast, ausast, püsimatust ja kompromissitust inimesest, kui kahe kultuuri vahele jäänud vangist, kelle süda kuulub ometi ainult ühele neist.

Jaanus Raidal ja Ülo Siinmaa on otsustanud oma elu muuta. Nad on erineva staatusega, aga mõlemil on soov saada Eesti presidendiks. Märt Müür ja tema filmimeeskond jälgivad ja jäädvustavad meeste tegemisi aasta jooksul.

Kaug-Põhja linnukaitseala kauni ja karmi looduse rüpes kohtub eesti üliõpilane Peeter elust räsitud Aleksandraga, kes juba ammu ei oota õnne, vaid püüab lihtsalt ellu jääda. Noormehe puhas ja kirglik austus looduse vastu aga ei jäta ruumi naise kompromissidele. On vaid üks võimalus - siduda ta enesega. Kumbki neist ei aima, et nende suhe sõlmib saatuse lahtised otsad.

Õnne on inimesed ikka ja alati saavutada püüdnud, igaüks vastavalt oma isiklikule õnneideaalile, oma moraalsetele tõekspidamistele. Mis kujundab siis õieti vaimse ja kõlbelise isiksuse? Miks pealtnäha kõigiti normaalsest perest võrsub kurjategija? Kust saab alguse hoolimatus, silmakirjalikkus ja kahekeelsus? Neid ja teisi küsimusi esitab vaatajale film, mis loodud Raimond Kaugveri romaani "Meie pole süüdi" ainetel.