Otsingutulemused

Eesti riigi ladinakeelset nimetust kandvas teatris Estonia põimuvad meie rahvusliku eneseteadvuse, kultuuri- ja riikluse ajalugu. Eesti Vabariigist viis aastat vanemas majas toimunud kultuuri-, seltskonnaelu- ja poliitilised sündmused annavad läbilõike eesti rahva ja tema riigi arenguloost läbi sajandi. Kes teab, kas iseseisvat Eesti riiki olekski olemas, kui ei oleks seda teatrit.

Noor Vanemuise näitlejanna Liina hakkab mängima Tiinat August Kitzbergi “Libahundi” uues postmodernistlikus lavastuses. Kuid teatris kummitab, proovidel lasub needus, mänguverest saab päris veri... Lavastus ei sünni enne, kui pole lahendatud mõrvamüsteerium, mis viib Liina tagasi eelmise sajandi teatrilegendide ja -intriigide juurde. Film valmis eesti kutselise teatri sajandaks sünniaastaks.

Aristokraatliku hoiakuga Einar Laigna (1937) on väga mitmeplaaniline mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teoloogiks, sõjaajaloolaseks, sõduriks ja sepaks. Laigna räägib avameelselt ja pikalt endast, oma arengust isiksusena. Tema kõikehõlmavavast monoloogist hoovab eneseusku ja totaalset enesekindlust. Eesti kaitseväe peainspektor Laigna võtab vaheldumisi sõduri, preestri, filosoofi ja võluri, kuninga ja käsitöölise hoiaku, mõtestades maailma ja iseennast.

Meelis Piller jälgib filosoof Arnold von Keyserlingi ja tema abikaasa Wilhelmine igapäevaelu Viinis keset astroloogiat, arvude ja geomeetria maagiat, idamaist filosoofiat, šamanismi ja müstikat. Eestis sündinud ja elanud krahv Hermann Alexander von Keyserlingi poja Arnoldi elu on omalaadne sümbol kaasaegsest ühiskonnast – aadlikud on luksuslikest lossidest surutud kitsastesse kahetoalistesse korteritesse. Vaatamata kõigele on Arnold ja Wilhelmine Keyserling suutnud jääda selleks, kellena nad on sündinud. Nad teevad pisut väsinult oma tööd suures linnas, annavad inimestele seda, mida neilt oodatakse. Ja meeldivad sellistena inimestele.

Eluloofilm kunagisest imelapsest, hilisemast maailmamainega viiulivirtuoosist Evi Liivakust (1924 – 1996) tutvustab andeka muusiku elu alates lapsepõlveaastatest Viljandis kuni elu viimaste hetkedeni New Yorgis. Filmi läbivat liini kannab lesestunud vanahärra Richard Anschuetz, Liivaku elukaaslane ja muusikapartner sõjajärgseist aastaist peale. Vanahärra imetluses, vaikmõtisklustes, möödunu eluolu ja vastastikuste suhete kirjeldustes on üllast väärikust, milles avaneb kahe inimese kiindumus teineteisesse ja oma kunsti.

Tallinna vanalinna endiste kloostrihoovide piirkonda Vene tänava ümbruses hingestab tänapäeval koostööühendus Ladina Kvartal. Iidsete müüride vahel on fondi Hereditas eestvõtmisel tekkinud omapärane habras kultuurikeskkond – muistsest pärandist kantud teater, muusika, kunstid, haridus, mõtlemine. Koos Dominikaani vendade ja Brigitiini õdede tagasipöördumisega Tallinna pärast ligi pool aastatuhandet kestnud eemalolekut, on taastunud ka suurejoonelised liturgilised sündmused. "Hereditas" tähendab ladina keelest tõlgituna “pärandit”, nähtamatut põlvest-põlve edasikantud elu vaimu.

Paul Kerest (7.01.1916–5.06.1975) peetakse läbi aegade kõige tugevamaks maletajaks, kes pole saavutanud maailmameistri tiitlit, mistõttu on pälvinud hüüdnime Igavene Teine. Oma mängumeisterlikkuse, taktitunde ja korrektsusega oli Keres hinnatud kogu maailma maleeliidi hulgas, eestlastele oli ta rahvuslikuks sümboliks. Tema karjääri ümbritseb siiani selgitamata mõistatus, milles kajastuvad suure poliitika traagilised vastasseisud. Paul Kerese elule heidavad valgust tema kuulsad rivaalid, eksmaailmameistrid Mihhail Botvinnik, Boris Spasski, Mihhail Tal ja teised. Filmis on kasutatud rohkelt filmi- ja fotomaterjale arhiividest.

Gustav Ernesaksa ärasaatmine Estonia kontserdisaalist. Arhiivikaadrid meeskoori esinemisest Gustav Ernesaksa dirigeerimisel 1944. ja 1947. aastal, heliloojate liidu koosolekust, laulupeost ja meeskoori reisidest. Ernesaksa muldasängitamine Metsakalmistul.

Läbilõige Eesti laulupidude ajaloost. Igal rahval on oma traditsioonid, mis harva ulatuvad kogu rahvast ühendava ühisloominguni. Laul on olnud eestlaste rahvusliku eneseteostuse väljendajaks, sest sajandeid on Läänemere äärsel maalapikesel keelanud ja käskinud võõras võim. Maailma suurim ühendkoor ainult miljonilisel rahval on läbi aegade kandnud eestlaste vabadusiha. Me laulame, järelikult oleme veel olemas. Käsikiri Ivar Trikkel, režissöör Vallo Kepp, toimetaja Heli Tiks.

Tallinn Konservatooriumi osast Eesti kultuuripildis Gustav Ernesaksa, Heljo Sepa, Ivo Kuuse, Toomas Velmeti, Eino Tambergi ja Hugo Lepnurme hinnanguil. Filmis on kasutatud arhiivimaterjale esinemistest, lisaks katkendeid konservatooriumi juubeliõhtult Estonia kontserdisaalis.