Otsingutulemused

Lasnamäge võib jagada kaheks – tööstusrajooniks ning elamute piirkonnaks ehk magalaks. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Lasnamäe linnaosas 108 042 elanikku, neist eestlasi 31 806 (29,44%). Oskar (18) on terve oma elu elanud Lasnamäel. Filmis jälgitakse Lasnamäe linnaosa Kivila rajooni noorte eestlaste pilkude läbi, mille keskmeks on Oskar, tema sõbrad ning ema. Noored räägivad Lasnamäel esinevatest tüüpprobleemidest – peksmised, joomised, Eesti-Vene kultuuri erinevustest tulenevad arusaamatused. Oskari ema unistab kolimisest, kuid noor Oskar on veel otsinguteel.

Miša on 32 aastat vana ja elab Narvas. Miša on sündinud koomik, välimuselt veidi paksuke ja kohmakas, aga väga tark ja vaimukas. Ta on kooliõpetaja, mudelautode kollektsionäär ja rokkmuusika fänn. Mehel on üks kirg: Miša unistab Volga ostmisest. Aga hetkel otsib ta endale naist. Kohtumised kohvikutes toimuvad erinevat tüüpi ja iseloomuga neidudega. Mees tahab väga oma perekonda, kuid teisest küljest on ta väga kriitiline kõige suhtes, mis tema ümber toimub. Poissmehe sõber annab talle lõbusaid nõuandeid. Aljona Suržikova dokumentaalse komöödia lõpus selgub, kas Miša leidis endale armastuse ja ostis ka Volga. Kas kõik unistused täituvad, kui seda tõesti tahta?

Igor valmistub hommikul tööle minekuks, nõnda nagu ta seda on 20 aastat teinud. Tööle jõudes tabab teda aga üllatus, tehas on suletud ning linn on 20 aastat ajas edasi läinud.

Baltisaksa paruni kirgliku loomuga tütre Helmi ja teda vaikselt, kuid ustavalt armastava kinomehaaniku Juliuse saatus kulgeb läbi 20. sajandi ühes Tallinna vanalinna majas, mis muutub ja kohaneb vastavalt sellele, mida vahel rahutu, vahel õnnelik aeg endaga kaasa toob.

Kas raudteeromantikast on tänasesse on jäänud kõigest sõnapaar? On rong sõiduvahendina Eestis jagamas oma eelkäija, hobuse, väljasuremisele määratud saatust? Kohtume filmis mehega, kes ametilt raudteeohutuse spetsialist, kuid hingelt iluotsija. Sündinud ja kasvanud raudteelaste perekonnas, kaotanud traagilise rongiõnnetuse tagajärjel oma lähedase ja pagedes tänagi aeg-ajalt oma vanematelt päritud raudteeputkasse elu üle järele mõtlema, kehastab Ivo kõike seda, millest raudtee-romantikud eelneva pooleteist sajandi jooksul rääkinud on.

Sellouts on maakonna kohalik bänd, mis koosneb noortest. Jana mängib bassi, üle kolmekümnene Jurban trumme ning joodikust Ruslan laulab ja mängib kitarri. Jana on vihane, sest Ruslani purjutamine takistab bändil saavutada edu. Jurban teeb ettepaneku Janale, et Ruslan võiks laval surra. See teeks temast legendi ja bänd saaks kuulsaks. Kuid mitte kõik ei lähe plaanipäraselt ...

Tallinna Lennujaama külje all aastakümneid toiminud aiakeste küla annab tegevust ja leivakõrvast sadadele Eesti venelastele, õigemini on koos palju rahvusi: venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, aserbaidžaanlasi. Rahvasuus pilpakülaks kutsutud asumis toimetavad agarad pensionärid varakevadest hilissügiseni. Suur-Sõjamäe suvemajade elanike hinges tiksub mineviku aeg, hoolimata pea kohal vihisevatest lennumasinatest. Suletud minevikuoaasil pole aga tulevikku. Inimestel tuleb maa vabastada, et lennujaama laiendusele ruumi teha.

2001. aastal alustas Tallinna Läänemere Gümnaasiumis tööd esimene keelekümblusklass, kus vene rahvustest õpilased hakkasid süvendatult õppima eesti keelt. 2003. aasta kevadel tehti kolmandat klassi lõpetavate laste elust dokumentaalsarja „Keelekümblejad“. 2007 läksid filmitegijad õpilaste juurde tagasi. Valmis dokumentaalfilm „Keelekümblejate kaks kevadet“. Kevadel 2012 ollakse taas jälgimas noor keelekümblejaid, kes on lõpetamas gümnaasiumi. Kokku saab film ühe põlvkonna kasvamisest ja arengust kahes keeleruumis.

Kodutu Nadežda ei suuda leppida oma abikaasa surmaga ja loodab, et ühel päeval viib Jumal nad jälle kokku. Turvamees Oleg on kaotanud töö ja tervise. Tähtsateks tegelasteks on linateoses ka tuvid, piibellikud sulelised, kellest tänapäeval on saanud prügilinnud. Millest ammutada jõudu, kui kõik oluline on kadunud? Kas usust? Usust küll, aga millesse? Kummalise pildina kerkib keset halli magalarajooni Lasnamäel traditsiooniline õigeusu kirik. Kiriku juurde tuleb palju inimesi, kuid Nadežda ja Oleg peavad leidma oma lootuse ja armastuse mujalt.

Narva jõel asuvale Varesesaarele 1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur, oma hiilgeaegadel 13 000 inimesele tööd andnud tekstiilikombinaat suleti lõplikult 2010. aastal. Viimase paari aastakümne jooksul on töö kaotanud üle kümne tuhande kudumisvabriku töölise. Oma sünget elulugu jutustavad nooremapoolsed Narva venelased, kreenholmlaste põlvkonna järglased. Karmid monoloogid räägivad hüljatusest, tänavaelust, alkoholist, narkootikumidest ja vanglast. Enamike elusaatust on kujundanud lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad. Põhjakihti vajunud noortel inimestel pole jõudu, lootust ega tahtmistki elumülkast välja rabeleda.