Otsingutulemused

Surm ja usk, elu ja eksiil. Üksinduse ja surmaga tegelemine on väikekoguduse vaimuliku igapäev. Küpses eas võõrasse kultuuri istutatud hingehoidja on ka ise sageli väga üksi. Vanad tahavad, et neid maetaks emakeeles ning selleks on kutsutud kodumaalt Torontosse, kus on suurim eestlaste kogukond eksiilis, kolm vaimulikku. – Endine insener Jüri Puusaag, eks-näitleja Kalle Kadakas ja kolmandat põlve vaimulik Mart Salumäe. Iga matus peegeldab võõrasse keskkonda sattunud hingekarjastele nende endi probleeme: keerulised suhted oma lähedaste ja kogudustega, identiteedi kahestumine võõrsil elades, usu marginaliseerumine, kohanematus ingliskeelses suurlinnas, surm kui ebamugav tabuteema kaasaegses “igavese nooruse” ühiskonnas.

Lucavsala (Lutsusaar) on saar peaaegu Riia kesklinnas, keset Daugava jõge. 1930ndatel asusid saarel talud ja lehmakarjad. Pärast sõda jagati saar nõukogude suurtehaste töölistele aiakruntideks. Spontaanne elutegevus Lucavsala saare aianduskooperatiivis avaneb läbi humoorikate detailide ja kontrastide. Peategelane Rasma, 76-aastane aianduskooperatiivi isehakanud esinaine valvab heakorraeeskirjade täitmise järele, noomib laiskvorste ja joodikuid, kogub makse ja topib oma nina võõrastesse asjadesse. Nüüd aga soovivad kinnisvaraarendajad muuta saar turismimagnetiks, kuhu pole asja ei pensionäridel ega hipidel, kes agaralt tulevase Lat Vegase vastu võitlevad.

Kaksteist aastat pärast filmi “Kihnu naine” (1973), teeb Mark Soosaar filmi, mille keskmes on meessoost saare elanikud. Kihnlaste käest on võetud õigus oma elu korraldamisele, tähtsad otsused tehakse mandril, kidub kohalik kultuur ja süvenevad sotsiaalsed probleemid. Mehed võtavad viina, joovad ennast surnuks ja saavad merel hukka. Kaamera fikseerib armutult olukordi, kuhu kontvõõrast kaameraga naljalt tunnistajaks ei kutsuta. Kaadrisse on püütud ehedad inimesed, lood, mida Soosaar jutustab, on värvikad ja sageli kurvad. Autor küsib, kas kihnu kultuuril on lootust ellu jääda?

Oma ilmumisajal, 1987. aastal plahvatuslikult mõjunud dokumentaalportree ratastoolirahvast ehk puudega inimestest, kellest NLiidus avalikult rääkida ei soovitud. Ekraanil on inimesed, kes elementaarsetes elutoimingutes vajavad abi, ent ometi on saatusest suuremad, säilitavad elurõõmugi ega anna alla. Oma elust räägivad autospordi meister Mati Kuuse, vasesepp Leino Viiras, tõlk Juhan Nurme, invasportlane Tiit Roos, invaspordi föderatsiooni aseesimees Mihkel Aitsam ja abiturient Tiia Jaanusson. Kõne- ja liikumispuudega, kuid särava mõistusega Tiiast, kes varvastega kirjutas ja joonistas, sai aastateks Eesti avalikkuses puudega inimese elujõu sümbolkuju.

Mark Soosaare ja arhitekt Malle Meelaku telefonikõneluse taustal kulgevad olupildid Tallinna uuest linnajaost Lasnamäest. Paneelelamurajooni peaarhitekt Malle Meelak räägib Soosaarele avameelselt linnajao ehitamisega seotud raskustest ja probleemidest, suurlinna magala voorustest ja puudustest. Meelak usub, et viieteist aasta pärast võib Lasnamäe juba inimsõbralik olla.

Film on pühendatud maaparandusele, põllutööriistadele ja eesti pinnase omapärale, mittemustmullavööndile. Eriliselt pööratakse tähelepanu melioratsioonile ja mullaharimisele, aga samuti mullaharimismasinate mõistuspärasele kasutamisele suurtootmises. Samuti käsitletakse inimese suhet haritava maaga, õigemini selle seose võõrandumise momente. Autorid on valinud aktiivse publitsistliku väljenduslaadi nii pildis kui ka sõnas.

Ülevaade Viljandi rajooni põllumajanduskoondise esimestest tegevusaastatest, koondise eripärast ja perspektiividest, tänapäeva külaelus ilmnevatest tendentsidest ja arenguprotsessidest. Erinevate ettevõtete ja inimeste tegevus, eluolu ja probleemid.

Mees ja naine üritavad lahendada nende suhte jaoks olulist probleemi. Mõttevahetus ja tõekspidamised on erineva nägemusega.