Otsingutulemused

Vanemad viivad oma võsukesed maale vanaema juurde. Linnalapsed saavad hingata värsket õhku, leiavad endale sõbrad ning tutvuvad ebamugava füüsilise tööga. Kui laste teed ristuvad kadunud mõisahärra päevikuga, kus sees krati valmistamise õpetus, otsustavad nad pikemalt mõtlemata väärt koduabilise vanaemale sünnipäevaks kinkida. Aga maal on samal ajal toimumas sotsiaalmeedia-revolutsioon. Uus digitaalselt ühendatud noorus on asunud vana amortiseerunud vallavõimu välja vahetama. Suures hirmus iseenda lõpu ees teeb vana reaalsus kõik, mis suudab, et püsima jääda. Loodusseadused, saatus ja karma juhivad aga kõik teed omavahel risti ning tuleb see, mis tulema peab.

"Koma" ei ole mitte ainult kirjavahemärk vaid ka Kalju Komissarovi hüüdnimi, mille lavakunstikateedri 13. lennu tudengid talle panid. Kalju Komissarov (8.03.1946-6.03.2017) on Eesti tuntud ja tunnustatud lavastaja ja teatripedagoog. Võib julgusega väita, et praegu töötab aktiivselt meie teatrilavadel just kõige enam Komissarovi õpilasi. Ta on juhtinud Eesti Noorsooteatrit 1974-1986, Viljandi Ugalat 1989-1991, TMA lavakuntikooli 1986-1995. Ta on üks Viljandi Kultuurikolledźi asutajaid ja lavakunstide osakonna juhataja. Porteefilmis näeme Kalju Komissarovi viimaseid intervjuusid ja teda meenutavad ta õpilased ja kursusekaaslased.

Keskmes on kolm eesti meest. Mart Laar käivitab "Welcome to Estonia" märgiprojekti, Linnar Priimägi tegeleb mainekujundusega ja reporter Jüri Muttika otsib oma tegu ja nägu. Peategelane, noor eesti ajakirjanik on üles kasvanud varakapitalistlike kiirete muutuste rütmis. Ta on oma maa patrioot, aga talle jääb arusaamatuks, mida kujutab ja millistele põhimõtetele tugineb tänapäeva Eesti identiteet. Identiteediotsing on filmi keskne telg. Kuna Eesti pole üheselt mõistetav tervik, siis võtab reporter kasutusele erinevad taktikad ning vaatepunktid, et sel teel "valgustada" Eesti erinevaid reaalsusi. Oma otsingutel võtab ajakirjanik appi intervjuukatsed Mart Laari ja Linnar Priimäega.