Otsingutulemused

Oli 1923.aasta 25. november, kui Tallinna Hipodroom oma uksed Eestimaa pealinna südames publikule avas. Hipodroom peibutas külastajaid kihlvedude ja võiduajamistega ning võimalusega oma õnn totalisaatoril proovile panna. Tallinna Hipodroom oli üks suuremaid Baltimaades ja saavutas uskumatu populaarsuse, kuid alanud sõda lõhkus igapäevase idülli. Hävines restoran ja tulekahjus läksid kaduma ka tribüün ja kontorihoone. Majesteetlikust hipodroomist jäi püsti vaid üksik hobusetall. Kuid selle ainulaadse koha tulevik ja saatus on nukker. Tänane linnaplaneering lõpetab maailmasõja ja kolm riigivõimu üle elanud hipodroomi eksistentsi. Samm sammult hakkavad tallid tühjenema. Hobuseid jääb aina vähemaks. Üksteise järel suletakse uksi. Hipodroomi asemele kerkivad mõne aja pärast korterelamud ...

Käsitööõlu, microbrewery, väikepruulikoda, IPA, IBU, mustlaspruul, pinna- ja järelkääritus – see on vaid väike valik märksõnasid, mida viimase paari aasta jooksul tõsisemate õllehuviliste hulgas üha sagedamini kuulda võib. Täna veel alla paari protsendi koguturust hõlmavad uued väikepruulikojad ning nendega seonduv on huviliste keelel ning ka laiemas meedias sedavõrd sagedased teemad, et tekib õigustatud küsimus: millega on tegemist? „Õllerevolutsioon“ ei anna küll otseseid vastused, ent pakub kaleidoskoopilist ülevaadet käsitööõlle tootjatest, müüjatest ja tarbijatest Eestis aastal 2015.

Põhjamaisest folk metal-muusikažanrist on saanud rahvusvaheline edulugu. Karvased rokkmuusikud, kes miksivad oma karme metalseid saunde rahvapilli traditsiooniliste helidega, kasutavad paganlikke sümboleid ja laulavad laiale maailmale kummaliselt kõlavas emakeeles, toovad tänapäeval publiku kokku igas maailmanurgas. Filmi fookuses on kaks selle muusikažanri esibändi – Eestist pärit Metsatöll ja nende “vanem vend” Soomest, Finntroll.

Peeter Tooming – fotograaf, operaator, režissöör ja publitsist on elanud ja elab väga intensiivset loovelu vaatamata sellele, et Damoklese mõõk riputati ta pea kohale. Elab tahtest ja mehisusest. Ta on inimene, kes seisab väravatel, inimene, kes on kaugemal kui meie. Kes seisab vastamisi Tundmatu ja iseendaga. Ta on meie keskel ja samas juba poolel Jõel. On veel lootust, et ta tuleb tagasi, kuid mitte kunagi endisena. Ta on näinud maailma ja tema väärtusi veidi teisest perspektiivist. Ta on näinud iseennast ja oma loomingut veidi teise pilguga. Toominga mälestusele pühendatud film räägib tema võitlusest – heitlusest ravimatu haigusega viimasel eluaastal ...

Filmi peategelaseks on Pirita poiss Priit Vesilind, kes kaheaastaselt jõudis perega USAsse ning praegu elab ning töötab ajakirjanikuna üle maailma tuntud ajakirjas National Geographic. Lihtsalt ja tagasihoidlikult jutustab Priit Vesilind oma elust ja perekonnna saatusest, tööst, mida ta teeb suure kirega ning mis on andnud talle võimalusi viibida maailma harukordseis paigus ning kohtuda inimestega, olgu ookeanisügavustes või müütiliste viikingite radadel. Eriline koht Priidu südames on olnud Eesti vabaduspüüdlustel, vabadusel, mis saabus Berliini müüri langemisega.

Lumeleopard on Nõukogude Liidus kasutusel olnud aunimetus alpinistile, kes on roninud kõigile NLi 7000 m kõrgustele mägedele. Selle aunimetuse on pälvinud Eesti tippalpinist ja fotograaf Jaan Künnap. Mitmekülgse järgusportlasena keskendus Künnap 1970ndatel alpinismile. Fotograafina on Künnap rahvusvahelist tunnustust võitnud eelkõige fotodega mägedest. Mägede kõrval on fotograaf Künnapi nõrkus naise keha. Film keskendub kolmele Künnapi elu sambale: foto, mäed ja naised. Aga just alpinism avab veel ühe tahu Künnapis - Lumeleopard on noortejuht. Künnap jõuab filmi tegemise ajal (1998-1999) arusaamisele, et tuleb asutada alpinismikool.