Otsingutulemused

Paljud tahavad tarbimisühiskonnast välja rabeleda, kuid vähesed teevad seda nii radikaalselt kui Maarja ja Jim, kes rajavad Lahemaale väikesele metsakohale oma juhtmevaba ökoelamist, kasutades ära kõike, mida nad kätte saavad: tööstusjääke, vanu autokumme, põhku, savi. Mustlaslaagrit meenutava tööplatsi keskele kerkib kummalise kuju ja tegumoega struktuure. Film jälgib noorte olelusvõitlust sügisest kevadeni. Kas jalgrattageneraator hakkab tööle ja savisaun peab sooja? Kumb on tugevam, kas noorte ideaalid või Eestimaa talv? Suuremaks küsimuseks jääb aga see, mida juhtme seinast välja tõmbamine inimesele annab? Kas jätkusuutlik elu on seda väärt?

Kõik eluks vajaliku saab Mari otse loodusest. Õietolm ja kastepiisad on alati Mari menüüsse kuulunud, ehkki tütarlapse sõnul võib ka suur sõõm kopsudesse tõmmatud lillelõhna tema jaoks olla toitvam kui mistahes söök. Juba kolm suvekuud pole Mari tahket toitu puudutanud. Tema menüüsse kuuluvad vaid mahlad. Suvel magab Mari lageda taeva all. Oma päevi sisustab ta ravimtaimi ja metsaande korjates, neid kuivatades ja ravivaid tinktuure valmistades. Kes oskaks arvata, et kunagi oli see tütarlaps Playboy kaanemodell.

Väike kihnu poiss Rasmus on mures kodusaarestiku lindude pärast. Mustad linnud kormoranid, keda kihnu keeles kutsutakse kormonautideks, on vallutanud ümbritsevad laiud ja kihutanud sealt minema teised sulelised. Ka kosklaid, kes olid varem kihnlaste majasõbrad, on looduses oluliselt vähemaks jäänud. Nende peamisteks vaenlasteks nii Kihnus kui ka Manijal on varesed. Koos vanaisa Jukuga, venna Raimondi ja naabritüdruk Engeliga, aga ka saarevaht Arvoga askeldab Rasmus selle nimel, et Kihnu saarestiku linnuriigis oleks kõigil võimalus pesitseda ning poegi kasvatada.

Põdrakarjuse elu tundub kõrvaltvaatajale pisut üksluine, nagu tundramaastikki. See kulgeb samas rütmis põhjapõdrakarja tegemistega, ühest rännust teiseni. Kahe rännuperioodi vahele jääv aeg kuulub põdrakarjusele endale. See on áigi, karjuse aeg. Režissöör Dainis Klava autorinägemus tänapäeva saamide elust, peategelaseks Põhja-Rootsis elav põdrakarjus Lars Hendrik Labba. Filmirühm jälgis Lars Hendriku ja Lainiovuoma saamikogukonna tegemisi kolme aasta jooksul.

Lembit Sarapuu on kunstnik, kes loob müüte, ise seejuures üha enam oma looduga samastudes – müüdiks muutudes. Nii isikuna kui ka kunstnikuna on Sarapuu erand, mis vaevu mahub tavaliste reeglite alla. Mis teiste puhul oleks originaalitsemine, kukub temal välja endastmõistetavalt. Nimetagem seda veidruseks või omapäraseks andeks – õige on nii see kui teine.

Film jutustab Eesti rahvuslinnu elust Eestimaal maist septembrini, pesa ehitamisest täiskasvanud poegade äralennuni, lootma jäädes, et neid kevadel ikka naaseb meile päevasooja kuulutama ja et maakodu au sisse tõustes saabuvad ka Eestimaa pääsukestele lahkemad ajad. Lühidalt tutvustatakse ka kaht teist Eestis pesitsevat pääsukese liiki: kalda- ja räästapääsukest. Autor Rein Maran.

Eestis on järvekaur pesitsejana muutunud üliharuldaseks. Kilomeetrite kaugusele kostev kaunis hõige öös, tema imeline võime ootamatult ja hääletult vetesügavusest ilmuda ning kaduda, on rahvamuistendites andnud talle müütilise linnu rolli. Nüüd tuli seda kunagi Eestis nii tavalist lindu, metsavööndi rahvaste müütilist ilmalindu jäädvustada Karjalas, Äänisjärve ja Laadoga vahelisel alal.

Herilast arvab igaüks tundvat. Peaaegu kõik on kuulnud ta tüütut suminat ja nii mõnigi saanud tunda tulivalusat mürgipistet. Tavaliselt mõeldakse herilastesugu hukka kui tüütu, paiguti lausa ohtlik, igal juhul kasutu putukas. Kuidas herilased tegelikult elavad ja millist rolli nad täidavad, sellest ka film. Autor Rein Maran.

Kiskjate, eriti väikekiskjate elust teatakse nende varjatud eluviisi tõttu üsna vähe. Lumelagendikul tuhniva metsseakarja ja karihiirega põgus tutvus tehtud, jõuame vilkate kärpide, tuhkrute ja nende sugulaste hoolikalt peidetud elupaikadesse. Saame teada, milline on nende loomade elu lumevaiba all ja peal, nende roll looduskeskkonna ökoloogilise tasakaalu säilitamisel. Stsenarist, režissöör ja operaator Rein Maran, muusika Mikk Sarv.

Rein Marani filmis tutvustatakse inimühiskonnas kahjuriteks muutunud näriliste ja looduslikus keskkonnas nende arvukust reguleerivate väikekiskjate elu. Vaetakse võimalusi kärplaste kasutamiseks ka tänapäeval kahjurnäriliste ohjeldamisel inimeste tegevuse sfääris. Filmi vahendusel kohtub vaataja leethiire, koduhiire, kaelushiire, kodu- ja rändrotiga ning nirgi, kärbi ja tuhkruga.