Otsingutulemused

Igal inimesel ja igal keelel on oma elukaar – sünd, elu, võimalik hääbumine. Eesti keele üks lähim sugulaskeel, liivi keel on elava suhtluskeelena otsa saamas. Aastatel 2009-2010 kohtus Tartu Ülikooli emeriitprofessor, keeleteadlane Tiit-Rein Viitso teadaolevalt viimaste inimestega, kelle jaoks liivi keel on olnud emakeel: Viktor Berthold Liepājast, Erna Vanaga Ventspilsist ja Grizelda Kristiņ Toronto lähedalt Kanadast. Helsingis kohtus professor Viitso ka teeneka liivi keele uurija Seppo Suhoneniga. Sellest liivikeelsest filmist kujunes hüvastijätt liivlaste kultuurimälu kandjatega – valmimise hetkeks 2011. a kevadel oli inimestest, keda külastati, elus veel vaid 101-aastane Grizelda Kristiņ.

Liivo Niglase liigutav lugu hääbuvast rahvast ja keelest. Veel kolmesaja aasta eest asustasid itelmeenid jõeorge Kamtšatka poolsaarel. 20. sajandi alguseks olid itelmeenid epideemiate ja koloniaalpoliitika tõttu armutult vähenenud, oma keelt räägiti vaid üksikutes külades. Täna peavad end itelmeeniks umbes 1400 inimest. Itelmeenide peamine elatusallikas on kalapüük ja karusloomade küttimine. 20. sajandi keskpaigani jahiti soobleid võrguga. Kaks itelmeeni kütti võtavad ette pika reisi läbi kunagiste itelmeeni asualade, et taaselustada iidne jahipidamisviis. Teekonnal ootavad ees karm loodus, itelmeenide ajalugu, mälestused, nostalgia, taandumine ja lootus.

Eesti keele üht lähemat sugulast - liivi keelt suudab tänapäeval kõneleda ehk paarkümmend inimest. Aga inimesi, kes liivi keeles laulda oskavad, on palju rohkem ja neid tuleb üha juurde. Kas rahvus elab, kui selle keeles veel lauldakse? Kas liivlased saavad oma iseolemise läbi laulmise elus hoida, ennast rahvusena ehk taasluuagi? Jälgitakse noore liivi laulja Julgī Stalte elu mitmete keelte ja kultuuride kokkupuuteväljas. End liivlasena identifitseerinud, on Lätis sündinud Stalte võtnud kohuseks omal moel, lauldes väikese rahvakillu eest seista.

Igal sügisel lendab Lääne-Siberi soode ja rabade kohal eriülesandega helikopter. Teejuhi abiga leitakse põliselanike eluasemed ja siis on mõne minuti jooksul kaks aega, kaks täiesti erinevat kultuuri kõrvuti: handi onn ja kõrvulukustav mürisev helikopter. Ja põliselanike lapsed nende vahel, kes viiakse linna internaatkooli. Kuigi kooli režiim pole range ja õpetajad enamuses heatahtlikud, on uus elu vaba olemisega harjunud lastele esialgu võõras. Võõras on ka venekeelne õpetus. Elu esimese lennu tulemusena väheneb aasta-aastalt nende hantide arv, kes handi keelt oma emakeeleks peavad.

Lääne-Siber, kus handid elavad, on kuulus oma suurte põdrakarjade, kalarikaste jõgede ja karusloomade poolest. Aga ka nafta poolest, mille kiirendatud tootmine tõi neile aladele uued inimesed. Handi rahvusringkonna elanike arv kasvas uute tulijate arvel üle kümne korra. Varasem handi linn Pim sai nimeks Ljantorsk, põhilise naftaleiukoha Ljantori järgi ja linna asustasid naftatöölised – üle Nõukogude Liidu kokkusõitnud eri rahvuste esindajad, kes on põlisrahva tõrjunud metsaaladele.