Otsingutulemused

Lugu sõltumatu nõukogude kunsti ja Lääne suhetest, ajast, mil kunst oli suurem ja tähtsam kui elu ise. Ka ajast, millesugust pole eesti kunstis enne olnud ja ilmselt enam ka ei tule. Ühel pool on sõltumatud nõukogude kunstnikud, kellel napib nii väljundit, kui ka materiaalseid võimalusi oma tööde realiseerimiseks. Teisel pool on ahvatlev lääs, mille (sõna otseses mõttes) saadikud tunnevad aktiivset huvi nõukogude underground'i kunstituru vastu. Oma teoste müük läände on komplitseeritud äri sest kahe teineteisest huvitatud leeri vahel seisab omakorda kõikvõimas KGB. Ometigi õnnestub peamiselt eesti ja Moskva päritolu kunstnikel müüa ja lasta piiri taha viia hämmastav kogus kujutavat kunsti. ...

Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi.

Hardi Volmeri autoportree, tähistamaks värvika kineasti 50. tööjuubelit filmivallas. Nähtavasti pole teist Eesti kultuuritegelast, kelle elu ja loomingukäik oleks sedavõrd põhjalikult, aastakümnete vältel filmilindile dokumenteeritud. Seda haruldast, põnevat ja lõbusat materjali autorid kasutavadki - täiesti ajalootruult, aga üsna vallatult.

Lugu Eesti tipp-rallisõitjatest 1980ndatel aastatel sportlastena Nõukogude Liidu absurdses süsteemis. Eestlased olid 80ndatel nii kiired, et N.Liidu koondises sõitis igal hooajal mitu meie ekipaaži. Ott Tänaku ja Markko Märtini kombel maailma tipptiimides sõitmine oli tollaste sportlaste jaoks siiski kättesaamatu unistus. Nende jaoks oligi tipp Nõukogude Liidu koondise liikme staatus, sest kaugemale ei olnud võimalik raudse eesriide tõttu pürgida. „Ei olnud mõtet unistadagi, see oli meie saatus,“ ütleb filmis endine kaardilugeja ja Harju KEK-i rallitiimi juht Toomas Diener. N. Liidu koondise sõitja koha nimel käis tihe rebimine, seal sõitmine oli iga võidusõitja unistus teiselgi põhjusel - riigis, kus kõik ...

Eesti haiglates tehakse vereülekanne ligi 20 000 patsiendile aastas. Lühike dokumentaalfilm jutustab Eesti vereteenistuse kaheksakümne aasta pikkusest põnevast ajaloost; see on lugu vereloovutamise headest ja kasulikest omadustest ning selle elupäästvast vajadusest. Vaatame, kuidas on muutunud vereloovutuse tehnoloogiad, milliseid lugusid räägivad staažikamad töötajad? Milliseid lugusid räägivad staažikamad doonorid ning millised lugusid räägib arhiiv?

Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on Lapin just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Leonhard Lapini lapsepõlv möödub 1950ndate aastate Räpinas. 1960ndate teisel poolel, kesk sügavat nõukogude aega, läheb ta aga pealinna, et kunstiinstituudis arhitektuuri õppida. Mässumeelsest tudengist kujuneb Nõukogude Eesti esiavangardist, kes maalib, teeb graafikat ja arhitektuurijoonistusi, arhitektoone ja arhitektuuriprojekte, korraldab performance’eid ja happening’e, aga ka kirjutab ja luuletab ning loob oma arhitektuuri- ja värviteooria. Keevalise natuuriga käivad kaasas konfliktid võimudega, samuti kirglikud inimsuhted. Lapini lähiringist kujuneb välja legendaarne arhitektide sõpruskond, kellest on räägitud kui ...

Tallinna vanima kooli - Gustaf Adolfi Gümnaasiumi ajaloo tutvustamise ja kooliorkestri esinemisega Sankt-Pererburis avatakse põhifilmi teekond. Kooliga seotud rahvusliku ärkamisaja suurkuju Ferdinand Johann Wiedemanni lugu viib sündmused Venemaa Keisririigi pealinna Sankt-Peterburgi. 1917. aasta eestlaste demonstratsiooniga jõuavad sündmused Peterburist sõjajärgse kultuuriintelligentsi isade ja emadeni Eestis. Igal ajal on oma lugu. Möödunud sajandi alguses sündinud lavastaja ema Jenny-Adele Virve meenutab kahe maailmasõja vahelist aega. Evald Okas, Hugo Laur, Ants Eskola, Paul Rummo ja Juhan Smuul tutvustavad pärastsõjaaegse põlvkonna kultuurisündmusi: taastatud „Estoonia“ teatri avamine, erinevate ideoloogiliste rõhuasetustega üldlaulupeod, vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik kunst ning politiseeritud meediapilt. Noor luuletaja Ralf Parve kutsub punguvat ...

Eesti Vabariik tähistab 100 aasta juubelit. Sajandi jooksul on Võru linn läbi ja üle elanud kogu riiki rõõmustanud ja vapustanud sündmused – vabanemise ja taasvabanemise, maailmasõjad ja küüditamised, purustused ja ülesehitustööd. Võrukale on Võru maailma keskpunkt. Tema jaoks sünnibki kõik siin. Mis teeb selle elu elamisväärseks?

Dokumentaalfilm võtab kokku Tartu Ülikooli rahvakunstiansambli 70 aastase ajaloo. See on Eesti üks legendaarsemaid tantsukollektiive, mis Nõukogude ajal esindas mitte ainult Tartu Riiklikku Ülikooli ja Tartu linna, vaid tervet Eesti NSVd. Oma kõrgajal esines ansambel Moskva olümpiamängude avamisel (1980) ning etendas peaosa Moskva Kesktelevisiooni jaoks vändatud filmis “Elavad mustrid” (1970, rež Andres Sööt).

Film võtab kokku nukra tõe Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri “mängudest” noateral. Dokumentaalfilm vaatleb nende tegevust nii sisepoliitikas kui ka suhetes Nõukogude Liiduga, mis lõppesid nii mõlemale mehele kui ka Eesti rahvale väga õnnetult. Filmi autor Viktor Siilats on öelnud: "Ikkagi see Pätsi kreedo, et kui vaja, siis tantsin ka vanakuradi vanaemaga, võib viia põrgusse. Kes loovutab kolm tilka verd, sellele võidakse järele tulla."