Otsingutulemused

Portreefilm Eesti ühest parima vormitunnetusega skulptorist Seaküla Simsonist. Afganistani sõjast läbi käinud mehel on kogetut võimatu unustada. Ikka ja jälle saab minevik ta kätte. Ka unenägudes. Ainuke võimalus oma deemonitele vastu seista, on nende üle nalja visata. Dokumentaalis on hästi tabatud kunstniku olemust, loomeprotsessi ja meetodeid, ning selle kokku sulamist ühtseks tervikuks. Film avab looja hinge, seesmise aususe ja siiruse ning näitab skulptuure ja objekte läbi põneva rakursi, mis annab hea ülevaate kunstniku töödest, nende raskest ning keerukast valmimisprotsessist.

Kroonikafilmis viiakse vaataja visuaalsele reisile lähiminevikku, kus aasta algul valitsev ülim optimism asendub aasta edenedes kainestava reaalsusega. Pühendatakse tähelepanu kohustuslikele sündmustele: vabariigi aastapäeva paraad ja presidendi vastuvõtt Estonia teatris. Edasi liigub lugu uue õiguskantsleri ja palju poleemikat tekitanud vabadussamba temaatika juurde. Kaamera jõuab ka 2008. aastal esmakordselt ilmavalgust näinud Uma Pido ja punklaulupidusid kajastama. Finaalis muutub aktuaalseks kohalejõudnud majanduskriis ja sellega kaasnevad dramaatilisused. Film pakub pistelise valiku aastal 2008 toimunud suurtest ja väiksematest sündmustes.

Meie keskel elavad eesti mehed, kelle elu süngeim kogemus jääb Afganistani sõja aastatesse (1979-1989). Film jutustab kaks erinevat lugu Afganistanis sõdinud meestest. Kunstnik Simson Seakülast naasis sõjast tavaellu rikutud närvide ja hirmuunenägudega, Puurmanist pärit Leino aga kaotas miinile astudes oma jalad ja ühe silma. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem lähevad mehed jälle Afganistani, et vabaneda hingel ja mälestustes lasuvast raskest koormast ning leida rahu iseendas ja maailmaga. Kunagisest sõjast, mis toimus võõral maal võõra võimu eest, on raske vabaneda.

Ivar Heinmaa on sõjaoperaatorina töötanud kõigis maailma kriisikolletes: Tšetšeenias, endises Jugoslaavias, Afganistanis, Iraagis, Palestiinas, Kolumbias. Tihtipeale sõna otseses mõttes surmaga silmitsi. Ivar jätab hüvasti oma naisega ja läheb järjekordsele tööreisile. Selle reisi jooksul tutvustatakse vaatajale ka tema kõiki eelmisi reise, sõjakoledusi, julmust, jõhkrust, labasust, inimeste loomastumist, haigusi, surma ning juureldakse ka põhjuste üle, miks ja kuidas on üldse võimalik, et sellised asjad meie ümber tsiviliseeritud maailmas toimuvad.

1970.–1980. aastad eesti skulptuuris kujunesid valdavalt pronksiläikeliseks. Väärismaterjalist valmis arvukalt avalikke skulptuure ja vabaloomingut, mis neil "suletud" aastakümnetel liikus kindlameelselt modernismi jälgedes. Enamik Tallinna Kunstihoones 2001. aastal toimunud näituse “Pronksiaeg” eksponaate on muuseumihoonete puudumisel aastakümneid olnud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu kunstimuuseumi hoidlates, noorem eesti kunstiavalikkus tunneb neid vaid reprodena. 25 skulptori taieseid ja kunstnikuisiksusi portreteerinud "Pronksiaeg" on omamoodi kataloog-film tollaste kujurite loomingulistest põhimõtetest.