Otsingutulemused

Avameelselt ja eneseirooniaga jutustatud kaasaegse riigi loomise lugu noortest idealistidest, kellest said poliitikud. Taasiseisvunud Eesti esimeses põhiseaduslikus valitsuses saab 1992. aastal noore ja kogenematu peaministrina võimule Mart Laar. Isamaa partei eestvõttel moodustatud valitsusele ei ennustata paari kuudki. Ometi suudetakse võimul püsida kaks aastat ja viiakse ellu mitu radikaalset reformi. Riigi soov vabaneda okupatsiooniaja pärandist teeb Eestist välismaal eduka üleminekuriigi musternäidise. Ent kodumaal saadab Laari valitsust üks skandaal teise järel. Konfliktis aatemeeste ja pead tõstva uue majanduseliidi vahel jääb peaministril häid valikuid järjest vähemaks.

Põline pärnakas Olaf Esna on kirglik bibliofiil, mees, kes teab oma kodulinnas iga suguvõsa, maja ja tänava ajalugu. Viimased paarkümmend aastat on pensionieas Esnal ühe vana maja keldris antikvariaat. Ta ei ole tavaline kaupmees, kes ostab odavalt ja müüb kallilt. Esna on koguja ja jagaja. Tema keldrist leiab midagi tõsine kollektsionäär ja vanade lehesabajuttude otsija, maailmarändur ja kummitustehuviline. Paljud tulevad lihtsalt nõu küsima. Tühjalt ei lähe siit keegi tagasi. 2011. aastast on Olaf Esnal Valgetähe V klassi teenetemärk – kodukandi elu edendamise eest.

Ühtne Eesti oli Teater NO99 loodud fiktiivne poliitiline liikumine, mida suur osa avalikkusest käsitles reaalse poliitilise jõuna. 24. märtsil 2010 toimunud pressikonverentsil teatati kavatsusest korraldada 7. mail Saku Suurhallis Ühtse Eesti suurkogu. Aktsiooni tutvustati teatriprojektina, kuid paljud uskusid Ühtsesse Eestisse kui reaalsesse poliitilisse jõudu. Mida lähemale jõudis 7. mai, seda enam küsis avalikkus, kas sünnib uus erakond? Dokumentaalfilm näitab manipulatsioone, emotsioone, hirme, bravuuri ja tahet, millest koosnes Ühtne Eesti. Sotsiaalne eksperiment valgustas läbi Eesti poliitika toimimismudelid ja Eesti valija ostsustamisvalikud. Kolm ja pool aastat hiljem on piisav aeg, et küsida: kas Ühtne Eesti muutis midagi?

Ants Paju on teoks tegemas teda aastaid saatnud unistust püstitada kündva Kalevipoja kuju kõigi kunagiste põllupidajate mälestuseks ning eesti rahva ühendamiseks oma maa ja minevikuga. Tallinn-Tartu maantee 127. kilomeetril seisev hiigelskulptuur on Antsu kingitus oma isamaale ja rahvale. Ühest küljest on see portree mehest, kes teeb teoks oma idee, teisest küljest aga üldistus sellise suurprojekti elluviimise raskustest. Ants Paju ülevoolav energia on kaasanud rohkelt annetajaid, omavalitsuse- ja kultuuritegelasi, sportlasi ja kohalikke inimesi, kuid muutnud seejuures mehe enda mõtlikuks ja tundeliseks.

Eesti krooni taaskehtestamisest 20. juunil 1992 on möödunud kümme aastat, oma raha on pannud aluse riigi majanduslikule iseolemisele. Rahareform toimus vahel lõbusalt, vahel naiivselt, sageli väga karmilt. Tänaseks on selge, et majanduse kiire areng ei ole lahendanud kõiki probleeme ning ka iseseisvas ja demokraatlikus Eesti Vabariigis pole mitte igaüks oma õnne sepp. Kroon on aidanud riigi välja majanduslikust madalseisust, kuid turumajanduse hoogne areng on edusammude kõrval toonud kaasa ühiskonna kiire kihistumise, võlgu elava tarbimisühiskonna ja töötuse.