Otsingutulemused

Lugu sõltumatu nõukogude kunsti ja Lääne suhetest, ajast, mil kunst oli suurem ja tähtsam kui elu ise. Ka ajast, millesugust pole eesti kunstis enne olnud ja ilmselt enam ka ei tule. Ühel pool on sõltumatud nõukogude kunstnikud, kellel napib nii väljundit, kui ka materiaalseid võimalusi oma tööde realiseerimiseks. Teisel pool on ahvatlev lääs, mille (sõna otseses mõttes) saadikud tunnevad aktiivset huvi nõukogude underground'i kunstituru vastu. Oma teoste müük läände on komplitseeritud äri sest kahe teineteisest huvitatud leeri vahel seisab omakorda kõikvõimas KGB. Ometigi õnnestub peamiselt eesti ja Moskva päritolu kunstnikel müüa ja lasta piiri taha viia hämmastav kogus kujutavat kunsti. ...

Kristjan Svirgsden ja Edvard Oja vanad kinoklassikud, tänaseks unustusse vajunud rivaalid on läbi elu teineteteise filmiteol pilku peal hoidnud. Loomulikult ei ole see pilk poolehoidev. Kriitika kolleegi suunas on mehi toitnud ja elus hoidnud. Elus hoidnud ei ole nende puhul suusoojaks öeldud. Tänaseks on meeste tervised läbi. Kaks invaliidi kelle järel Liiva-Annus keelt limpsab, ei ole unustanud teineteise olemasolu ja jälgivad kiivalt vingamehe saatust. Paraku uudiseid ei tule enam ammu. Ja mis uudist saakski elust kõrvale tõmbunud inimeselt tulla. Kui siis ainult surmakuulutus lehes. Konkurendi lahkumine oleks teretulnud, piinlik on esimesena minna, see oleks allaandmine. Sellist kuulutust paraku pole leheveergu ...

Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kus on kirjas reaalsed sündmused ja isikud Vahingu enda subjektiivses interpretatsioonis. Seal kajastatakse Tartu kultuurielu, armuseiklusi, boheemlikke olenguid ja vaimseid otsinguid. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piirideületamine. Kunsti ja elu vahel Vahing selget piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. Sellist provotseerimist nimetas Vahing Spieliks ehk mänguks. Me näeme loojat, kes on teinud disharmooniast endale inspiratsiooniallika, kes "tunneb armastuses suurimat piina". Hirmu end armastuses kaotada. Inimest, kes tajub armastuse suurt jõudu ja vastab sellele alateadlikult disharmooniga. Vahingu päevaraamatu läbivaks teemaks on elu ohverdamine kunsti nimel. Elu, kus põleb ära olme, ...

Leonhard Lapin on Eesti moodsa kunsti klassik, kuid samas ka enfant terrible, keda saadavad pidevalt skandaalid, pikantsed legendid ja kadedate nurin. Lapin astub eneskindlalt keskpärasuse konnasilmale, ise olukorda täiel rinnal nautides. Muusade poolt armastatud kunstnik ei häbene oma salasuhteid. Neid jätkub Lapinil ka nüüd, mil 70 juubel seljataga. Uus eesti film avab uksed kaduva boheemluse maailma, kus poliitkorrektsuse asemel vohab mahlakas sõnavara.

Heinz Valk on laulva revolutsiooni trubaduur, kunstnik ja ühiskonnategelane, kes on läinud ajalukku oma kuulsa lööklausega “Ükskord me võidame niikuinii!” Lugu Rahvarinde asutajaliikmest ja teravmeelsest portreekarikaturistist, aateid hindavast ja tarbimismentaliteeti põlgavast iseseisvast mõtlejast, kelle puhul kehtib ajaloost tuntud klišee „iga revolutsioon sööb kord oma lapsed". Peategelase sõnul on see ühe vanema mehe argise elu ja mõtete jäädvustus, samas kasvab filmist välja üldistus loomeinimestest, kes pärast poliitikasse minekut ja sealt taandumist ei ole enam kunstnike jaoks kunstnikud ja poliitikute jaoks poliitikud.

ANK ’64 oli aastatel 1964–1969 Tallinnas tegutsenud kunstirühmitus, mille moodustasid Eesti Riikliku Kunstiinstituudis (ERKI, tänane Eesti Kunstiakadeemia) õppinud noored kunstnikud Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik, Enno Ootsing, Marju Mutsu, Vello Tamm, Tõnis Laanemaa ja Aili Vint, vaimseks juhtfiguuriks Tõnis Vint. Rühmituse asutamise 50. juubeli eel toob Tallinna kunstihoone publikuni ulatusliku ja esindusliku retrospektiivnäituse, mis taaselustab 1960. aastate idealistliku ja otsingulise vaimu ning on mõeldud austusavaldusena ANK ’64 helgele ja mängulisele eksperimentaalsusele. Enamik ANK 64 liikmeid on tegusad tänini.

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

Kirjanik, tõlkija ja helilooja, aga ka keemik Enn Vetemaa avab läbi heatahtliku, eneseiroonilise huumori oma loomingu ja elukunsti lätteid. Kaasa räägivad ka tema lähedased sõbrad, kunstnikud, kirjanikud, kellega koos jäeti märkimisväärne jälg Eesti kirjandusse, kunsti ja muusikasse ning kelle looming sai hoo sisse “sula ajal”, tormilistel 1960ndatel. Enn Vetemaa loomingulist kreedot iseloomustavad kõige paremini tema enda sõnad: "Ma kirjutan vaid sellest, mida tean. Tõeline kunstnik loob eelkõige enda oma elu. Kunst pole elukutse, vaid seisund. Tuleb kirjutada seda, mida ei saa kusagilt lugeda. Kirjutamine on haigus, muusika on hinge seisund".

Jaan Manitski toob pagulusest naasnuna oma kodukülla Viinistule tagasi seal raugenud elu. Sülelapsena koos vanematega Eestist pagenud Manitski tuleb eduka ärimehena Rootsist tagasi ja ehitab ajast puretud rannaküla taas üles. Manitski asutatud Viinistu kunstimuuseumis on leidnud endale koha eesti kunstnike teosed, vabaõhulaval ja katlamajas annavad etendusi meie lemmiknäitlejad, esinevad lauljad ja orkestrid. Tunnustatud kultuurimetseenina ei ole Manitski teinud seda rahateenimise eesmärgil, vaid siira sooviga toetada eesti kunsti ja kultuuri arengut.