Otsingutulemused

Kui neiuohtu Taarka oma sõpra Vassot konna ja kuningapoja mängus suudleb, on tema saatus juba pöördunud - isa on kõrtsis maha mänginud perekonna vara ja tütre hõbeehted. Taarka sõbrannad kiidavad küll ta lauluandi hõbedast kallimaks, kuid Vassol ei lubata teda kosida, et võõrast verd minia vaesust majja ei tooks. Kui Taarka kaksikud ilmale toob, pole Vassot kuskil. Üksinda lapsi toites, kattes ja mattes saab hüljatud tüdrukust isepäine naine, kes elab oma reeglite järgi, lauluema, kelle kuulsus kõlab üle kogu Setomaa ja jõuab üle Eesti piiridegi - ja kes kodukülas jääb surmani võõraks ja väljaarvatuks.

Kuidas elavad setud ühiseuroopa idapiiril, mis jagab tinglikult kaheks ortodokse ida ja katolik-luterliku lääne, lõigates samas traataia ja kontrollpunktidega pooleks rahva põlise maa, kus aastasadade jooksul on setud elanud. Setud said ametlikult rahvaks alles 19. sajandi keskpaiku. Setudel pole kirjakeelt, rahva ajalugu kannab suuline mälu. Kas ka niisugusel mälul on oma piir? Kui kaua tahavad mäletada setude praegused lapsed ja tulevased põlved? Piir, millest jutustab film, ei ole ainult geopoliitiline jõujoon. Seda vaadeldakse kui kahe erineva maailmakäsituse vahelist “kontroll-joont”, mis samaaegselt ühendab ja lahutab sealseid rahvaid.

Vägevad kuningad ja seitsesada aastat suuri sõdu ei suutnud hävitada setu väikest rahvast, kuigi viiskümmend aastat punase valitsuse möllamist on olnud väga rasked. Pärast Teist maailmasõda liideti varem Eesti Vabariigile kuulunud setude igipõline elupaik Petserimaa suure Venemaa külge. Pooled viiest tuhandest setust jäid Eestisse, pooled Venemaale. Mõlema poole elu on kulgenud vägagi erinevalt. Ometi püütakse hoida oma meelt ja keelt, usulisi kombetalitusi, hoida ja arendada oma ainulaadset rahvakultuuri ning esivanemate vaimuvara. Setude esivanemad on siinmail vaatamata ilmatuulte pillutamisele püsima jäänud ja säilitanud kultuurilise järjepidevuse.